Kas lehmade grupeerimine on vana mood?

Maria Soonberg on oma doktoritöös uurinud, kuidas uude söötmisgruppi viimine mõjutab lehmade heaolu – toitumist, sotsiaalseid suhteid, agressiivsust jms.

Suurtes piimafarmides jagatakse lehmad piimatoodangu, laktatsioonifaasi või oodatava poegimise alusel söötmisgruppidesse. Erineva toodangutasemega loomad vajavad eri koostisega sööta ning nii on loomakasvatajal nende vajadustele lihtsam vastu tulla. Kui lehm läheb võõrasse gruppi, võivad tal tekkida raskused.

Kokku vaadeldi loomi kolme katse jooksul. Katsete tulemused kinnitavad seda, mida ilmselt iga tähelepanelik loomapidaja isegi märganud on – loomade viimine uude gruppi toob endaga kaasa negatiivset stressi, loomad peavad uute olude ja uute rühmakaaslastega kohanema ning omavahelised suhted paika saama. Päris üllatusena ei tohiks tulla seegi, et mullikad ja esmapoegijad jäävad vanematele lehmadele alla, rünnakute sihtmärgiks, pääsevad vähem sööma, liiguvad rohkem ringi ja puhkavad vähem. Need lehmad, kes käituvad agressiivsemalt ühtedes oludes, käituvad tõenäoliselt sama moodi ka teistes oludes. Esmapoegijad olid tunduvalt rahutumad. See tulenes tõenäoliselt sellest, et esmapoegijate elukorralduse muudatus on nende jaoks suhteliselt suurema mõjuga kui korduvpoegijatel.