Garmen Tabor: maailm on kohati üks suur hädaorg ja jõle koht
(2)„Ugala teater asub tõesti heas kohas, kiriku ja surnuaia, vaimu ja vastutuse vahel. Minu kabineti aknast on jällegi hästi näha, kes majja tulevad. Ja nemad näevad seda, kas boss on kohal või mitte,“ ütleb Ugala teatri direktor Garmen Tabor.
Suure neljapäeva õhtul on Ugalas esietendus ja töötajad soovivad üksteisele edu. „Nii on see tõesti kombeks, samamoodi nagu enne esietendust põlvega tagumikku müksamine. Või siis kogunetakse, kallistatakse, hoitakse kätest kinni. Sõltub lavastajast, trupist, materjalist ja mitmest muust asjast, aga enne lavale minekut on hea oma vaimu kuidagi ühiselt kinnitada,“ selgitab Garmen Tabor.
Näitlejana Ugala laval
Ta ise teeb näitlejana kaasa kolmes Ugala lavastuses. Näiteks „Leskede kadunud maailma“ naisansambel saabub alati tund enne etendust kohale, et oma kannel, trumm ja triangel häälestada ning laulud läbi laulda. Vahel võetakse ka mõni tekstiosa ette. Kõik osatäitjad mängivad seda lugu siiani suure rõõmu ja naudinguga, kuigi esietendus oli juba kaks aastat tagasi.
