Turult saab endiselt midagi, mida supermarketis pole

Kevad on käes ja turgude välilettidele taas tekkimas elu. Tallinna Keskturg torkab silma oma punapõsiste maasikalettidega ja kultuurmustikatega. Ühed on pärit Kreekast ja teised Marokost. Maasikate eest tuleb välja käia 3 kuni 5, kultuurmustikate eest 17 eurot kilogramm.

Mustikad on suured, peaaegu pöidlaotsa mõõtu ja maitsevad hästi, kuid suud ja näppe need siniseks ei tee nagu Eesti metsmustikad ja mekivad ka hoopis teisiti. Tegu on Põhja-Ameerikast pärit põõsastaime viljaga ja peale välise värvi on neil Eesti metsmustikatega vähe sarnast. Aga et Eesti metsmustikad jõuavad metsa ja turule alles juulis või augustis, võib nüüd katsetada ja kas või paarsada grammi prooviks osta.

Turg on rituaal. On palju neid, kes käivad seal sellepärast, et on niiviisi harjunud. See kuulub vähemasti nende nädala- kui mitte päevaplaani. Turul on neile juba tuttavaks saanud ja usaldusväärsed müüjad, kes alati lahkelt seletavad, kust kaup pärit ja millised on selle omadused. Või müüvad teatud kindlaid kaupu, mida turuline on harjunud tarbima – teatud sorti kartuleid, porgandeid, tomateid, piima, juustu, vorsti...

Köögiviljaletist saab head Eesti köögivilja, piimaletist Eesti piimatooteid ja lihaletist Eesti lihatooteid ning Balti jaama turu gurmeelettidelt lisaks midagi eksootilist, olgu või eriti häid oliive. Või kes mida täpselt tahab. Tallinna Keskturg pakub laias valikus köögivilja ka Hispaaniast, Prantsusmaalt, Leedust, Poolast, aga mitmeid kaupu ka Venemaalt ja Valgevenest – soola, küpsised, komme, päevalilleseemneid, toiduõli… Viimastelgi on oma tarbija, kes käib turul just selle kauba pärast. Paraku. Sest mujal seda ju õigupoolest polegi.

Turg on sootsium. Seal on midagi, mida supermarketites pole. Muu hulgas on see turumüüjate suhtlemisvalmidus ja soov kliendile ilmtingimata midagi müüa. Turumüüjad on varmad oma tooteid kiitma ja ka pikemalt juttu heietama, kui klient seda soovib. Võib ka mõne marja suhu pista, et kas on ikka head ja magusad. Ning maitsta värsket hapukurki ja hapukapsast, lasta singitüki küljest endale viil lõigata.

Supermarketis võib juhtuda, et terves saalis pole ühtegi klienditeenindajat ja info saamiseks tuleb lugeda ülipeenikest kirja pakenditel – see annab teada, kui suur on toote kalorite hulk ja e-ainete sisaldus, kuid mitte seda, millised on toote maitseomadused. Ka ei sobi marketites midagi suhu pista, see ei kuulu müügikultuuri juurde. See-eest saab marketeis skannereid piiksutada, mis pakub taas palju rõõmu lastele, ja suhelda arvutiekraaniga, mis esitab arve.

Niisiis, maitse asi – kellele meeldib turg, kellele market. Turg kuulub inimeste, poeketid üha rohkem tehnoloogia maailma. Igaüks valib selle, mis talle paremini sobib.