„Eilne, tänane ja homne on omavahel põhjuslikus seoses nii riikide, rahvaste kui üksikisikute seoses. Igaüks meist peab vaatama peeglisse. Mida rohkem indiviide vaatlusega hõlmatakse, seda selgemaks ja usaldusväärsemaks saab kogupilt. Ma ei jätnud raamatust kõrvale lugude keskmes olevate inimeste kannatusi, et ei kaoks mõõde,“ manitses Tõnismägi tõdemusega, et tasub koguda raamatu lugemiseks ja kirjutatu mõistmiseks jõudu.

„Rahva traagika näojooned ilmutavad end just üksikisikute kannatuste kaudu. Tahtsin lahti kirjutada tragöödia, mida meie maale jõudnud nõukogude võim meile kaasa tõi,“ lisas autor.

Ülekohtu toimikud 2

Ta toob raamatusse kirjutatud näite kuidas Salme Noor, naiskodukaitsja Haapsalust, kes 1941. aastal arreteeriti, viskas tapivagunist välja kirja pojale: „Ela ausalt minu mälestuseks: Me ei näe teineteist vist iialgi. Sinu õnnetu ema.“ Kirja korjas üles raudteelane, kes toimetas kirja adressaadile kätte alles 12 aastat hiljem. Poeg Heino sai aastaid hiljem teada, et ema lasti maha tema sünnipäeval, mis tegi edasise päeva tähistamise võimatuks.

„10 Naiskodukaitse juhti hukati, lasti maha. Nõukogude riigil polnud inimesi vaja, küll konfiskeeriti riigi tuludesse nende palitud,“ iseloomustas tollase võimu inimvihkajalikust raamatu autor.

Ta nimetab ka tähelepanuväärseks kümnekonna Paide koolipoisi lugu, kes 1940ndate teises pooles soovisid hoida eestlust elus ja lõid oma organisatsiooni. Neil lasti lõpetada keskkool, käia viis aastat ülikoolis, kuni võeti kinni ja saadeti pikkadeks aastateks Siberisse.

„Minu meelest väärib postuumselt ordenit leitnant Alfred Tiru, kes koos teiste arreteeritud ohvitseridega viidi 1941. aasta suvel Siberisse. Mees pidas päevikut, kirjutas üles jaamad, kust rong läbi sõitis. Tänu temale teame, et Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid viidi Katõni, kus lasti maha tuhandeid Poola ohvitsere ning samast saatusest päästis neid alanud sõda. Mees kirjutas üles kõik, ka praamile laetud ohvitseride nimed. Ta sai kokku üle tuhande mehe. On ime, et see päevik ohvitseri toimiku vahel säilis. Ju NKVDlased arvasid, et seda ei loe kunagi keegi. Tiru ise maksis päeviku pidamise eest eluga, kuid tänu temale on meil oluline ajaloo allikas Eesti ohvitseride saatusest,“ vaimustus Tõnismägi leitnant Tiru tähelepanelikkusest.

„Loodan, et loetu põhjal kaaskodanike traagilisse elukäiku süüvimine peaks tänapäeval andma lugejale soovi olla veel parem kodanik, parem lähedastele, parem Eestile. See oleks meiepoolne tänuavaldus langenutele,“ sõnas Tõnismägi andes mõista, et Venemaa praegune sõda Ukraina vastu on äratanud ellu Stalini-aegsete repressioonide käekirja.

Filmitegija ja kirjanik Imbi Pajugi tõmbas esitlusel Heino Tõnismäe raamatust rääkides paralleele tänapäevaga, kus Ukraina lapsed rebitakse peredest lahti, naisi vägistatakse ja hukatakse, mehed hukkuvad rindel ja repressioonides.

Ülekohtu toimikud 2

„Ülekohtu toimikute“ teine osa (esimene osa ilmus 1998) jätkab represseeritute traagiliste elukäikude valgustamist. Pikki aastaid prokurörina töötanud Heino Tõnismäe töölaualt rehabiliteerimisprotsessi käigus läbi käinud sadade säilikute materjalidest on raamatusse koondatud 30 juhtumit, mis annab kaleidoskoopilise ülevaate ränkade aastate hammasrataste vahele jäänud inimsaatustest. Nende seas on nii tuntuid kui tundmatuid isikuid ning episoode, aastakümneid maha vaikitud või valedega kaetud lugusid.

416 lehekülge
Kirjastaja: Grenader Grupp

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid