Artur Alliksaar oli eesti rahva geenius, kes kipub hääbuma unustusehõlma...

„Artur Alliksaar oli terviklik inimene, mitte lõhestunud luuletajaks ja „tavainimeseks“. Kes end tema loomingusse keskendunult sisse loeb, saab ka tema n.-ö. maisest isikust põhjalikuma, hõlmavama, tõelevastavama ja kütkestavama pildi kui juhuepisoodide meenutustest või legendidest,“ arvab Artur Alliksaare sajandal sünniaastapäeval Paul-Eerik Rummo.

Noore tudengina Alliksaarega tutvunud kirjanik leiab, et mida tõsiseltvõetavam on kunstnik, teadlane, mõtleja, seda enam avaldub tema inimeslikkus nimelt tema tegevuses ja selle viljades – ta on eeskätt oma kutsumuse meedium.

„Meenutuste või legendidega on see häda, et nende põhjal on kuidagi kinnistunud kujutlus temast kui eeskätt mingist patenteeritud pullivennast (mis nõukoguliku halluse taustal on omamoodi mõistetavgi) või lausa huligaanist ja skandalistist (millist mainet talle võimude poolt hoolega külge kleebiti). See viib lausa rappa“.