Ma ei oskagi öelda, kas see on tingitud inimeste kahanenud ostujõust, mis riidekuhjadest parimaid palasid tuulama ajab, või on kasvanud inimeste keskkonnateadlikkus. Meil räägitakse sellest vähem, kuid Euroopas on keskkonna jalajälje mõõtmisel riidetööstus väga kuum teema.

Riidetootjad saavad kriitikat oma langeva kvaliteedi ja ülitihedalt ilmavalgust nägevate uute kollektsioonide pärast. Asja üks külg on riidetööstuse suur energiavajadus. Teine pool riidetööstuses kasutatavad kemikaalid ja muud ained, mis keskkonnale sugugi pai ei tee.

Kolmas aga tõsiasi, et suurem osa meie riietest ei valmi mitte Eesti oma tublide rätsepate ja õmblejate käe all, vaid Aasia ja teiste arengumaade suurtehastes, mis töötajate õigusi, tasustamist ja keskkonda millekski ei pea. Karmim ütleb, et valmib orjatööjõudu kasutades ja igasugustele keskkonnanõuetele vilistades.

Ajad, kus püksid, palitu või kingad pidasid vastu aastaid, on ammu möödas. Saapad üheks talveks ja püksid üheks kevadeks on norm. Sellises tempos raha riietele kulutada käib paljudele üle jõu ning nii suurenebki taas kasutatud riiete müük turul, uusi poode avab Humana ning taas- ja uuskasutuskeskused koguvad populaarsust.

Kõik see ei pane mind imestama – olen isegi turu kaltsukates korduvalt head kaupa teinud. Ning kui sul on tormiliselt kasvavad lapsed, on sellised kohad nende riietamisel väga tänuväärsed. Küll imestan ma ikka ja jälle, et turgudelt ei ole kolme aastakümnega kadunud uut „Hiina kaupa“ müüvad letid.

Kes sealt oma sisseoste teeb, on mulle juba aastaid arusaamatuks jäänud. Ja ega ma pole nende lettide vahel ka kuigipalju ostjaid näinud. Hinnad ei ole soodsad, kvaliteet on kasin ja riided ise viisakalt öeldes vanamoodsad.

Aga turu pärisosaks on ühtmoodi mõlemad letid.