Ly Seppel-Ehin: see on ehk lapsik, aga ma luuletasin tegelikult Andresele. Nüüd pole enam kellelegi luuletada

Inimlikkus on alati kõige tähtsam. Kui inimlikkus satub löögi alla, lähevadki asjad käest, arutleb kohe-kohe 80aastaseks saav psühhoterapeudist luuletaja Ly Seppel-Ehin, kes on seda tõdemust kogu elu silmas pidanud.

Esimene luulekogu „Igal hommikul avan peo“ ilmus Ly Seppelil 1964. aastal luulekassetis koos Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Lehti Metsaalti ja Hando Runneli kogudega. Selles on luuletus, mis lõpeb nii: „Maa-Ema, / nad räägivad sinuga / korraga kolmes tuhandes keeles. / Aga kuidas küll ühed mõtted, / öelduna kolmes tuhandes eri keeles, / Ikka ühte ja sama tähendavad?“

***