Samal ajal kui koalitsioon pidas krüptilisi läbirääkimisi, Eestisse tekkis tagasiulatuvalt uus põlisrahvas, RMK kavandas salapäraseid uuendusi ja metsanduse visioonikonverentsil naerdi läbi pisarate, toimus Eestis ka üks täiesti avalik, rahumeelne ja igavesti vägev metsandussündmus – raiespordi maailmameistrivõistlused Tartus.
Võib ju arvata, et see on üks kummaline spordiala, umbes nagu kurling või naisekandmine. Ja et mida annab metsale see, kui mingid tegelased ahvikiirusel saeketti vahetavad ja nottidest mäesuuruse hunniku kettaid välja saevad.
Tegelikult on suur osa neist ülimalt professionaalsetest saemeestest ja -naistest igapäevaselt ka metsas tööl. Ja mitte ainult lihttöölistena, nende seas on nii juhte kui ettevõtjaid.
Kõik nad tulevad riikidest, kus mets on oluline – mujal seda ala väga ei harrastata. Tullakse ka hirmkaugelt – sitked jaapanlased on uhked oma oskuste üle, mis mägedes metsa tehes marjaks ära kuluvad.
Ukrainlasedki tulid sõja kiuste maailmale näitama, et nad on olemas. Lähematest riikidest rääkimata.
Korraldajatel Eesti Metsaseltsist on põhjust rahul olla – kõik sujus perfektselt ja oli super. Kui vaid kogu metsandus nii õlitatult toimiks!
