Tahaks makse maksta, aga riik ei lase! Kange alkoholi väiketootjad vaevlevad absurdsete nõuete käes
(45)Riigikassas haigutab auk, mille lappimiseks mõeldakse välja uusi makse. Samal ajal on terve hulk inimesi valmis kange alkoholi valmistamise pealt makse maksma, kuid see on tehtud ülikeeruliseks.
„Minu põhitooraine on mesi. Hetkel käib mul vaarikavarretee meega, millele on lisatud murakaid. Kui selle läbi tilgutan, siis tuleb täiesti klaar, värvitu ja puhas alkohol, millel on juures tõeline looduse maitse. Alkoholiprotsent jääb tõenäoliselt 50–60 kraadi vahele,“ kirjeldas Tauno Laasik oma napsutootmist. „Võtad väikse sutsaka ja sul on tunne, et oled rabas pikali ja murakavarred lõhnavad pea kohal.“
Et seda jooki ametlikult valmistada ja müüa, tuli kaks aastat riikliku bürokraatiaga maadelda ja riigi seatud nõuete täitmiseks välja käia üle 8000 euro.
Nii Laasik kui ka teised väiketootjad on seda meelt, et riikliku alkoholipoliitika eesmärk on tootmist ja joomist vähendada.
„Kellelgi ei ole nii suurt rahakotti, et käsitöönapsust ennast segi juua. Surnuks on võimalik juua poe taga odavast viinast,“ sõnastas ta väiketootjate arvamuse.
Keelatud sõna
Tartus on üle poolteise aasta tegutsenud Peninuki Distillery, sortimendis peamiselt džinnid, aga ka viina, rummi ja muud. Põhitooraine on rukkipiiritus.
„Kliendid on pigem teadlikumad inimesed, kes hindavad maitset, toorainet ja ka seda, kui puhtaks on toode aetud,“ märkis ettevõtte tegevjuht Margus Punga. „Meie tootmine on kallim, kuna võtame kvaliteetsemat toodet tehes mürkaineid välja ja see mõjutab hinda päris korralikult. Väiksemas mahus tootmine on ka kallim.“
„Kellelgi ei ole nii suurt rahakotti, et käsitöönapsust ennast segi juua.“
Eestis on hinnanguliselt 4000 kangema kraami valmistajat. Ametlikuks on asi õnnestunud ajada paarikümnel väiketootjal.
„Meil läks isegi kiiresti, alla aasta,“ ütles Margus Punga. „Lubade saamine on keeruline, kuna ei ole selget juhendit, kuidas enda poolt paberid ära vormistada.“
Ametnikel on taotluse läbivaatamiseks 30 päeva, aga kui aeg hakkab täis saama, küsitakse täpsustav küsimus. Kui inimene sellele ära vastab, hakkab uus 30 päeva jooksma, enne selle tähtaja saabumist saadetakse teine täpsustav küsimus. Ja nii venib taotluse menetlus vahel lausa aastaid.
Tauno Laasik rääkis, kuidas tahtis oma napsule panna nimeks Puskarus Laasikus, aga see polnud võimalik.
„Ei tohi kasutada sõna „puskar“, kuna alkoholiseadus ütleb, et puskari käitlemine Eestis on keelatud. Seetõttu nimetame oma tegevust mitte puskari ajamiseks vaid tilgutamiseks, kuna tilgub destillaatorist,“ selgitas ta.
Absurdsed nõuded
„Osa riiklikke nõudeid on absurdsed!“ põrutas Urmas Roots Õllenaudi OÜst, kes õllepruulimise kõrval destillerimisega ei tegele, kuid on mitmetel väikestel napsutootjatel aidanud dokumentatsiooni korda ajada.
„Igaüks teab kedagi, kes kodus destilleerib. Kui ta tahab ausaks hakata, siis barjäär on meeletu. Eesti Vabariigis on ka ametlik alkoholitootja automaatselt pätt ja peab piltlikult öeldes käeraudu kaasas kandma hakkama.“
Tema sõnul ei kontrollita, kas jook kõlbab, vaid valmistutakse pigem alustava tootmise sulgemiseks. Näiteks kontrollivad maksuametnikud piinliku täpsusega, kas tootmisruumi uksele saab ikka tolliplommid paigaldada.
„Eesti Vabariigis on ka ametlik alkoholitootja automaatselt pätt ja peab piltlikult öeldes käeraudu kaasas kandma hakkama.“
Roots tõi terve rea uskumatuid näiteid elust enesest, kuidas napsutootja raamatupidaja pidi tõestama, et oskab alkoholiaktsiisi arvutada, või kuidas ametnik ei teadnud, mis jook on akvaviit ja nõudis tootjalt selle definitsiooni, kuigi see on ELi määruses kirjas ja tootja ise on ilmselgelt kursis oma toodetava joogiga.
Muule lisaks peab tootja alkoholiaktsiisi enne tootmist deposiiti panema ehk riigile ette ära maksma. Kui ta aga unustab õigel ajal aktsiisi maksta, siis selle asemel, et maksuamet võtaks vajaliku summa deposiidist, tulevad inspektorid teda ette teatamata kontrollima.
Sageli teevad väiketootjad napsu palgatöö kõrvalt õhtuti või nädalavahetusel. Nii et kui keset tööpäeva tehtud üllatuskontrolli ajal pole kedagi tootmisruumides, plommivad inspektorid kohe ukse kinni. Põhjenduseks soov teha kindlaks laos olev alkoholikogus sama päeva seisuga.
Eraldi kulu tuleb juurde pädeva mõõtja tunnistusega, mida on vaja enne kange alkoholi tootmisega alustamist. Selleks tuleb soetada laboridestillaator ning tõestada oma võimet teaduslikul tasemel alkoholi kangust ja kogust mõõta. Seade maksab 2000–3000 eurot ning protsessi tuleb iga kahe aasta järel korrata.
„Aktsiis on väga väike, võrreldes kulutustega, mis tuleb teha enne kange alkoholi tootmiseks loa saamist. See on liiga keeruliseks, raskeks ja kalliks tehtud,“ tõdes Urmas Roots. „Mõned kliendid löövad käega ja ilmselt jätkavad alkoholi tootmist illegaalselt.“ Siis jäävad riigil lisaks alkoholiaktsiisile saamata ka muud maksud, näiteks tööjõu- ja käibemaks.
Roots on seda meelt, et kui kange napsu tootmise ametlikuks tegemine poleks nii tohutu kadalipp, oleks meil liikvel vähem salaalkoholi, areneks joogikultuur ja riigile laekuks ka rohkem makse.
„See on kõrvaltoode, mida tahaks ise teha ja selle pealt ka makse maksta.“
„Tõstame makse, selle asemel et korjata ära need maksud, mis jäävad saamata, kuna väikeste tegijate soov olla ametlik ja makse maksta on liigselt takistatud,“ võttis ta teema kokku.
Naps tootmisjääkidest
Kangema kraami tootmisest unistavad ka need, kellel on luba toota lahjat alkoholi.
„Veini filtreerides jääb alati mingi jääk. Lasime sellest Atla mõisas likööri valmistada,“ rääkis Janika Ilves Murimäe veinikeldrist. „Mujal maailmas võib iga maja väikse kange ise teha, aga meil on nende seadmete omamine lausa kuritegu. See on kõrvaltoode, mida tahaks ise teha ja selle pealt ka makse maksta. Kui valmistan aastas kokku 100 liitrit kanget napsi degusteerimiseks, siis nõuded ei ole väiketootjasõbralikud.“
