Läksin Tartu sealset kevadet vaatama, ettekäändeks Peeter Volkonski lavastus „Minu trükikoda“. Külmavõitu oli tänavatel, mis siis et loodus Põhja-Eestist pisut ees oma ärkamisega. Ma seda siin sellepärast rõhutan, et usun Tartu linna äratamise ja ärkamise võimesse, silmas pidades kogu Eesti kultuuri. Ja kuigi see tundub uskumatu, oli Peeter Volkonski lavastus ootamatultki inimsoe.

Eesmärgikindlus

Peeter Volkonski uuslavastus (Selle on lavale aidanud Karlova teater, kevadel mängitigi kaks etendust ja sügisel mängitakse veel. – M. M.) on nii üles ehitatud nagu mõjuv muusikaline teos. Rütmid vahetud ja teemad korduvad, kasvavad ühest pildist teise.

Lavastuse „Minu trükikoda“ pill – äkki peaks siin ütlema hoopis mitmuses, pillid – on näitleja Andres Mähar, kes mängib trükkal Karl Kabanovit. Poolteist tundi monoloogi trükipresside keskel! Jah, kogu aeg on huvitav. Mängib Mähari näitlejasarm. Ja mängib Peeter Volkonski muusikaline kuulmine. See viimane ei lase Andres Mähari loo jutustamisel monotoonseks minna. Tekstirütmid ja meeleolud vahetuvad nõnda, et kogu aeg on huvitav. Andres Mähar jutustab Karl Kabanovi lugu nii, et igal inimesel, kes seda trükikoja saalis pealt kuulab ja vaatab, tekib see tunne, et räägitakse just talle.

Üks etenduse kulminatsioonidest on see, kui trükikoda põlema läheb. See, kuidas Andres seda mängib joostes-kustutades, on väike pärl selles kees.

Lugu on ju tegelikult selline tammsaarelik – tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb... Karl Kabanov ei kuivenda sood, vaid trükib. Kuna selles lihtsas mehes ei ole tavapärast kangelase geeni ilmselt, siis Peeter ja Andres ei lase Karli kõrgele lendama. Mees ei karju, kuigi kannatab. Mees on maadligi madaluke, aga ei aele poris. Kukub, tõuseb ja rühib edasi. Ja esituse võlu jõuab vaatajateni just selles omamoodi vaoshoituses. Nii selline tundeerksus saavutada on suur kunst.

Igavene mõjuvus

„Kuu aega pärast nõukogude võimu kehtestamist – juuli lõpupäevil – saabus trükikotta võõrvõimu esindaja ja tegi teatavaks, et meie trükikoda kuulub nüüdsest riigile. Sellekohane akt on koostatud 1940. aasta 29. juuli kuupäevaga. 6. augustil 1940 selgus kindlalt, et meie trükikoda ei suuda enam päästa ükski maapealne jõud,“ kirjutab Kaarel Kaskneem oma päevikus.

Ta on tegelikult seesama Karl Kabanov, pärast nime eestindamist.

Lavastus on näide sõnateatri igavesest mõjuvusest. Ka sellest, et alguses oli ja on mõte!