Puuvillane kevadseelik

Kui olete ammu unistanud ühest kootud seelikust, aga pole kunagi julgenud seda tööd ette võtta, peljates selle kudumise keerukust, siis siin on üks vägagi lihtsasti teostatav undruk.

Igal kevadel kordub see, et toas olles tundub, nagu päike oleks kõik soojaks kütnud, kuid tegelikult on veel üpris jahe ja ilm on muutlikum kui naisterahva meel. Sel juhul on abi soojapoolsest seelikust, ja selleks, et talv tagasi ei tuleks, on see tehtud pisut lühem.

Kes arvab, et kevadhooajaks seda enam valmis kududa ei jõua, võib teha kelmika seeliku hoopiski suvisteks jalutuskäikudeks. Tuleb ainult valida peenem lõng, muidu hirmutab suve ära.

Kuna eesmärgiks on võimalikult kiiresti valmiv riideese, on kaval vältida esi- ja tagatükkide kokkusobitamist ja -õmblemist. Seetõttu ongi seelik kootud ringselt.

Kevadel on mõnus kanda puuvilla, ning kuna seelikule voodrit ei tule, siis pole ka lugu, kui selline materjal vastu nahka puutub, sest ei ole kare.

Kui lõngad valitud, mõõtke esmalt vöökoht ning asuge värvlit heegeldama. Seegi on tehtud ringselt ja heegeldatud kinnisilmustega. Kõrguseks on arvestatud 10 cm. Heegeldatud seeliku värvel on just sedavõrd mõnus, et valmis eset saab kergesti üle pea selga libistada, pole tarvis nööpe ega lukke. Samas ei ole hirmu, et keha keskosas hirmsasti soonima hakkab.

Seejärel korjake värvli alumisest servast silmused ringvarrastele ning kuduge esimene rida parempidiselt läbi. Siis manage endale vaimusilmas ette, kas seelik peaks olema vaid pisut laienev kui kellukas, lopsakalt lehviv või hoopiski kehakumerusi jälgiv. Kui unistuseks on kelmikalt lehviv seelik, kasvatage silmuseid juurde. Jätkake kudumist, kuni sobiv pikkus käes, soovi korral võib alumisse otsa heegeldada pitsi.