Käopäkka saab koduaeda külvata
(1)Käopäkk (Lathraea squamaria) on üks meie kummalisemaid salutaimi. Teades tema eluviisi, võiks käopäkka vaat et mingiks veidraks nugivaks loomolevuseks pidada. Käopäkk ongi olemuselt täielik parasiit.
Nüüdseks on käopäkk mailaseliste seast soomukaliste sugukonda arvatud. Soomukad on kah parasiidid, ent käopäkk tundub oma välimuselt veelgi veidram. Maa all kasvatab ta mitme kilogrammi raskuse risoomide võrgustiku. Risoomisoomuste vahelt tungivad välja peenikesed otsivad juured, mis end puujuurte külge haagivad ning muudkui imevad vett ja toitaineid. Sellepärast taim nii lihav ongi, et ammutab teistelt, palju aga jaksab. Maa peale ilmuvad kevaditi vaid rammusad liha värvi õievarred.
Niisiis pole käopäkas iseenesest midagi kiiduväärset, igavene puuk selline! Ometi on ta paeluv tegelane. Kui kevadises salumetsas käopäkka trehvama juhtute, on see alati elamus omaette. Ta näeb välja lihtsalt nii erinev ja omamoodi ilus ka.
Käopäka külv koduaeda
Eestis leidub käopäkka hajusalt üle maa, eriti palju on teda sarapuuderohkel Saaremaal. Sest just sarapuu on käopäkkadele iseäranis meeltmööda, samuti ka lepad. Kuid ta võivat hakkama saada haava, jalaka, saare ja isegi õunapuu juurtel ning nugib ka valgepöögil.
Salumetsavaesel Hiiumaalgi leidub siin-seal käopäkka. Aga üks asi on teda kevaditi kuskil naaberkülade metsades kaemas käia, teine aga, kui säherdune taim kasvaks omalgi. Ilmselgelt kuskilt tema risoome välja ei rebi ega kodu juurde ei siirda. Ikka on vaja seemneid, mis tuleb külvata sobiva peremeespuu juurte vahele. Igatahes otsustasin eelmisel aastakümnel, et see tasub katsetamist.
2016. aasta juunikuus tõi tuttav mulle terve posu käopäka närbuvaid viljavarsi, mis ta ühest sarapikust oli kohe hoolega katkunud. Ning mina külvasin seemnelaadungi samasuguse hoolega laiali, metsaaia sarapuude alla ja prooviks valgepöögi manu kah. Põhilise osa aga puisniidule. Ikka sarapuudele ja sangleppadele manukaks.
Et seemneid ikka veel üle, siis haabade juurte sekkagi puistasin neid. Jäin siis ootama, sest kirjanduse andmeil võtab käopäka areng maa all kaua aega. Risoomid peavad kümmekond aastat maapõues arenema ja puujuurtelt kõike vajaminevat ammutama. Arvasin, et vast aastal 2026, oma 50. sünnipäeval on esimesi maa peale ilmuvaid õievarsi loota.
Tärkasid loodetust varem
Läks aga teisiti. Tänavu jürikuu lõpul silmasin puisniidul ühtäkki käopäkki! Esmalt kolme õievart sanglepa ja kase vahel ning lausa seitset sarapuu all, nagu ilmutis. Seega käopäkkade külv õnnestus ja rõõm oli suur.
Ühest küljest sobivad nad imehästi sinna valevate võsaülaste vahele. Teisalt näevad ikka päris kummastavad välja, nagu mingid ulmelised soomustega, liha värvi loomad seal maapõuest lagedale roninud.
Kuidas ülejäänud käopäkakülvidega läks, seda tuleb veel oodata. Aastani 2026 on ju mitu kevadet aega. Tänu esimestele õnnestumistele sai põnevus nüüd igatahes hoogu juurde.
