Jan Teevet: sorry, kui teatripilet maksab 45 eurot, siis uks ei ole mitte lihtsalt kinni, vaid sel on riiv ka ees
(72)Tartus oli viis päeva avatud Utoopia saatkond. Avatud ruum, mille uksed olid kõigi jaoks lahti. Koht, kus peeti kõnesid ja võeti sõna, mõeldes tulevikust.
Utoopia saatkond asus Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal. Astusin sinna sisse neljapäeva pärastlõunal, kui see töötas neljandat ööpäeva. Parasjagu kõnelesid seal Marek Strandberg ja Tarmo Jüristo tehisintellektist. Nende jutu ajal avastasin oma valgel pluusil kõndimas putuka. Juhatasin ta oma sõrmele, näitasin Marek Strandbergile ja küsisin, kes see on. Marek ütles, et ilmselt pole see tehisintellekti kandja, vaid lihtsalt üks must sitikas.
Must sitikas talus mu sõrmel olemist, aga lasin ta siiski õue ja juhatasin „Suudlevate tudengite“ purskkaevu poole. Hiljem mõtlesin: kas tegin õigesti? Võis ta üldse väljas ellu jääda? Või siis oli temagi üks neist juhuslikest möödujaist, kelle ees peab olema uks avatud, et tekiks võimalus üldse midagi teistsugust kogeda.
Just seda viimast soovi tõi meie järgnevas vestluses esile üks Utoopia saatkonna ellukutsujaid, Paide teatriga tuntust kogunud lavastaja Jan Teevet.
***
Jan Teevet, mis on Utoopia saatkonna, selle kõnelemise ruumi mõte?
Oleme Oliver Issakuga märganud, et inimesed astuvad siia sisse, lähevad ära ja tulevad järgmisel päeval tagasi. Just see on ruumi loomise mõte. Me võiks need uksed ju kinni panna, oleks vaiksem, poleks müra, oluliselt lihtsam oleks keskenduda kõneleja jutule. Aga see tähendaks, et paneme uksed kinni juhusliku mööduja ees.
Kultuur ju paneb uksi kinni juhusliku mööduja ees. Sorry, aga kui teatrietenduse pilet maksab 45 eurot, siis see uks ei ole mitte lihtsalt kinni, vaid sel on riiv ka ees. Riiv on ees väga suure osa inimeste jaoks. Samal ajal esitame küsimusi, mis meil siin toimub, kuidas meie ühiskond niimoodi polariseerunud on. Ja ise mingite väga selgete sammudega liigume veel suurema polariseerumise poole, sest teeme otsuseid, keda kutsume sisse ja keda mitte.
