KÕPLAHÕIMLASED '23 | Nägime külvamise ja istutamisega tohutult vaeva. Siis tuli mügri...

Kartulipanek, mis pehmelt öeldes ootuspäraselt ei läinud, Kõplahõimlaste seltskonna entusiasmi ei vähendada ei suutnud! Oli ka aeg tunnistada, et rõdule, kus taimi ette kasvatasime, ei mahu enam ainsamatki külvikarpi juurde, seega osad taimed lihtsalt pidi mulda panema.

Põllule jõudes suundusime esimese hooga murelikult kartulimaad takseerima – näha polnud loomulikult mitte midagi – ning lohutasime end, et vara veel. Kõik kogutud andmed tõestasid, et Kairo Kiitsaku lubatud -8 kraadi oli meie põllult ka siiski läbi käinud. Togisime mõtlike nägudega tuhkkuivi kartulivagusid. Mis ikka nii väga juhtuda sai: meie mugulad olid ju mullateki all peidus?

Natuke lohutust pakkus tõik, et maha pandud 1,5 kg tippsibulast oli nina maast välja pistnud tervelt neli! Püüdsin siiski moraali kõrgel hoida: „Kui nüüd nelja sibulaga jääme, siis eks see saak kehvake ole, aga vähemalt saab igaüks sibula!“

KÕPLAHÕIMLASED '23

Kõplahõimlasteks nimetas kadunud Liisi Ojamaa igasugu tüütuid aiandusentusiaste, kes vahetpidamata kusagil maad kraabivad, muld hammaste vahel krudisemas. Kuidas meist aga kõplahõimlased said, on juba keerulisem lugu.

Ühel ilusal päeval istusime Maalehe toimetuses ja saime aru, et meile aitab. Toitumine on liiga kalliks muutunud. Aeg on Balti jaama turult väljuda ja leida võimalusi, kuidas odavamalt läbi ajada.

Alguses oli Marju. Marju ütles - saagu põld. Ja põld saigi. Kuna põldu oli aga arvatavast palju enam, tuli appi võtta täiendavad jõud. Tekkisid kolleegid, tekkisid elukaaslased, tekkis laps ja Traktoristki. Nagu inimese elus ikka.

Pole päris kindel, et keegi meist päriselt aru saab, kuidas see põllupidamine täpselt käib. Või millise portsu otsa me nüüd sattunud oleme. Portsuks siis hektar põldu Raplamaal, 100 kilo seemnekartulit, veel „nipet-näpet“ (umbes 50 pakki erinevaid köögiviljaseemneid ja Marju rõdutäis väiketaimi, üht teist lisakski, mis tal ikka salaja korvi kipub juhtuma) ja ürgne tung omaenda pisikeste kätega endale söögipoolist kasvatada.

Küll on meil aga linnainimese 'audacity' (inglise k), mida 'jultumuseks' või siis 'hulljulguseks' tõlkida võib. Ja tõele au andes on meil ka Marju, kellel vähemasti taimekasvatuses magistrikraad on ja kel kogu selles karnevalis mõistuse hääle rolli mängida tuleb.

Kuidas see kõik lõpuks välja kukub, sellest saab lugeda suve jooksul Maalehes ilmuvast Kõplahõimlaste lugude seeriast.