Botaanik Toomas Kukk: põletamine ja niitmine ei ole looduse vastu nii vaenulik kui näiteks kündmine

Ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja taimeteadlane Toomas Kukk ütleb, et meil tuleb puukide ja sääskedega hakkama saada. Tuleb hoida mitmekesisust, igal ebameeldivalgi liigil on looduses oma väärtus ja koht.

Igal aastal loen, et muruniitmine aitavat puukide vastu. Toomas Kukk muigab seda kuuldes ja räägib ülikoolis botaanikat õppivatest tudengitest, kes keelduvad puugihirmus metsaäärseid taimi määramast.

Mulle meenub, et Juhan Ulfsaki lavastuses „Teoreem“ on muruniiduk tehtud heaolu näitajaks.

„Pigem jah on muruniiduk staatusesümbol,“ on Toomas Kukk nõus. Ta ütleb, et muruniitmise juured ulatuvad ilmselt sellesse aega, kui meil olid baltisaksa mõisnikud, kes võisid endale lubada, et pargis on muru niidetud. Muidu niideti ju selleks, et heina saada. Oli praktiline vajadus.

„Mõisnik sai hektari ühtlaseks niita, et oleks ilus vaadata. Muruniitmisega saad teistele näidata, et oled jõukas mees, tühja sellest heinast,“ sõnab botaanik.

***

Mida teeb varajane niitmine loodusele?

Neid taimi, kes seda ei kannata, on üksjagu, need kaovad või jäävad kehvemaks. Enamik heintaimi, kes meil on niidu peal, on harjunud sellega, et neid keegi kogu aeg sööb. Lammas sööb ja taim teab, et peab ennast pidevalt juurde ajama.

Aga on ka liike, kellele selline pidev niitmine on kurjast, nad ei ole sellega kohanenud ja kaovad. See teeb meid vaesemaks. Pärast usinat koduaia muru niitmist ei ole seal mitte 50, vaid ainult 10 liiki taimi.

Kas sellel teadmisel on omaette väärtus?

Teadmisel, et sul on väga mitmekesine aiamaa? Kas see on väärtus või mitte? Elu läheb ju edasi – kui palju see teadmine mõjutab inimese head enesetunnet? Sõltub inimesest.

Mõnele on täiesti ükspuha, aga mitmekesisust võiks väärtustada. Et on väga äge, kui sul on selline elurikas niit või aiamaa.

Hirm, et liigirikkus kaob, on globaalne. Kas märkad seda kadumist ka oma välitöid tehes Eestimaal?

Alati küsitakse, mis taimed meil on ära kadunud. Seda on raske öelda, päris selliseid õieti ei olegi. Aga on liike, mille leiukohti oli varem 80, aga nüüd on kaheksa. Kaitstavate taimede seisundit jälgitakse ja nendega tegeletakse.

Peale selle on neid taimi, mis on märkamatult aja jooksul kadunud või kadumas. Näiteks pung-kirburohi ehk pung-ussitatar, kes on väikest kasvu niidutaim ja tahaks niisket niitu. Meil on olnud sajad leiukohad, millest on jäänud 50–60 kohta, kus ta püsib. Põhiline häda on selles, et kergelt soostunud niidud on kinni kasvanud ja tal pole enam kohta.

Näiteks raudnõges, üheaastane taim aiamaadel, on tunduvalt vähemaks jäänud. Aiapidaja tunneb rõõmu, et üks vastik taim vähem, aga umbrohtude kadumine on ka elurikkuse vähenemine.