„Meil on kuus hektarit maad siin ja ikka mõtled, et ei taha, et see niisama jõude seisab,“ räägib Evelin sadulast maha hüpates ühe hingetõmbega. „Alguses võtsime ponid, et niidavad muru. Ja kuna tahtsin ratsutada, siis sai juba võetud ka üks tori täkk, Hurmur. Et panna oma õlg alla ohustatud tõu säilimisele. Meie rahvuslik uhkus ju. Siis hakkasid lapsed ratsutama ja praegu ongi meil kolm hobust. Antil pole, aga no keegi peab ju peres terve ka olema.“