SAAREVAHI PÄEVIK | Tuul rappis öösel rannas saarevahi paati, nii et hommikuks olid otsad sõlmes

Saarel sõltub väga palju sellest, kust suunast ja kui tugev tuul parasjagu puhub. Kui on valest suunast ja liiga vali, siis liiklust saarele ja sealt ära ei toimu. Just selline oht varitses esmaspäeva hommikul eelmist Keri saarevahti Mari ja tema kaaslasi, kes soovisid mandrile sõita.

Veel eelmisel õhtul tundus, et kõik on korras, aga öösel tõusis tuul (Keri ilmajaam väidab, et ulatusid puhangud ulatusid korraks isegi 17 m/s, aga sellest ei saa 100% kindel olla). Hommikul puhus see juba nii kõvasti, et tegi paadiseltskonna veidi murelikuks.

Mari ütles, et käis öösel tormi meelevallas siplevat paati kontrollimas, aga sellega näis kõik korras olevat. Mõni tund hiljem aknast välja piiludes paistis miski siiski silmale imelik, asja uurima minnes selgus, et saarel kivide vahel kinni olev ots on tuules katkenud ja alus pole enam nii kindlalt kinni kui varem.

See tegi Mari veel murelikumaks, sest sellises seisus võib kummipaat kergelt kahjustada saada. Viimati ujub veel sootuks minema. Tuul aga puhus järjest valjemini ja kuigi pooleteise meetri kõrgused lained olid aknast ilusad vaadata, oli saarerahvas piisavalt kogenud ja teadis, mida sõit neil vahustel jänestel tähendab.

Juba kostus hääli, et neil on tegelikult aega küll ja võib oodata ka järgmise päevani, mil ennustati tuule vaibumist. Perekondlikud asjaolud sundisid siiski julgust kokku võtma ja minekule sättima. Kui tundsin huvi, kas sõitjad pööravad otsa Keri poole tagasi, kui ikka üldse sõita ei saa, noogutas Mari tõsise näoga.

Just hiljuti tegi samasuguse manöövri üks sauna tellinud sõber, otsustas enne kohale jõudmist, et maabumine pole piisavalt turvaline ja sõitis tuldud teed mööda tagasi. Paat oli seejuures juba peaaegu kohal. Aga kapteni otsust keegi tavaliselt vaidlustama ei hakka.

Paat ei läinudki põhja

Olgu öeldud, et kõik lõppes õnnelikult. Inimeste ja asjade pakkimine paati pakkus küll suuremat väljakutset kui sileda merega, ent midagi ega kedagi üle parda siiski ei kukkunud. Ka katkine ots ja kivide vahele kinnitatud ankur korjati hoolikalt kokku ning näiliselt kergelt ja sujuvalt alustati teekonda Leppneeme sadama poole.

Tugev tuul müristas terve päeva ümber maja ja lõi vee kivide ümber vahutama. Lindudele paistab selline ilm meeldivat, nii kajakad kui tiirud tõusid korduvalt õhku, et purilennukite kombel nina vastu tuult õhus hõljuda.

Sellise lainega külalisi saarele küll oodata ei ole, õnneks ei lennanud päeva jooksul midagi minema ega kukkunud kusagilt alla, nii et saarevahi jaoks üsna sündmustevaene päev.