SAAREVAHI PÄEVIK | Noor hüljes lubas ennast filmida, muudki loomad pakkusid pinget
Linnuvaatlus on Keril endiselt üks igapäevaseid tegevusi, kohalik noor hüljes lubas end isegi filmida. Kui tuul vaibus, olid ka turistid kohal.
Kelle põrandahari?
Väike kontroll, veendumaks et saarel on kõik enam-vähem paigas, kulub tormijärgsel päeval ikka ära. Esialgu paistab, et midagi olulist minema pole uhutud, pigem vastupidi, rannakivide vahel hakkas silma põrandahari, mida seal enne tormi ei olnud.
Ei teagi, kas oma majapidamisriistast on ilma jäänud mõni tubli Prangli perenaine või siis lendas see minema mööduvalt kaatrilt. Harja ära toomine nõudis pisut strateegilist mõtlemist, kuna selleni jõudmiseks tuli läbida tiirude ja kajakate pesitsusala.
Ükski oma tervisest hooliv saarevaht ei lähe linde niisama torkima. Üks asi on võimalus nokaga pähe saada, teisalt aga polegi ilus linnurahvast nende olulistes toimingutes segada. Aga kuna meil oli seda harja väga vaja, tuli julgus kokku võtta ja loota kõige paremat.
Selgus, et kogu meie kaalutlemine ja kõhklemine oli täiesti asjatu, ükski lind isegi ei köhatanud.
Mäng vääris küünlaid, tegu on tõesti hea põrandaküürimisharjaga, mis teenis varem ilmselt mõnel laeval. Sellega oli hea terrassilaudu enne kaitsevärvi pealekandmist puhastada.
Kontrollkäigul ümber saare jäi silma hulgaliselt linnupesasid, hahad paistavad selleks tarbeks olevat kasutusele võtnud iga väiksemagi põõsaaluse. Mõned ehmusid ikka lendu ka, enamasti istuvad nad hiirvaikselt pesa peal paigal nii et astu või peale.
Suurem uudis on, et nägime rannas hüljest! Olen kuulnud, et nad tavatsevad Keril regulaarselt loiba puhata, aga oma silmaga on õnnestunud varasemalt silmata ainult meres ujuva hülge pead. Nüüd siis jäi üks isend ka kaamera ette:
Turistid ja udu
Hüljeste rand on saare Prangli poolses otsas. Sinna tavatsevad randuda ka jetimehed, kui olud muidugi soodsad on. Kaks meest proovisid nende riistapuudega ka teisipäeval külla tulla, aga lained olid kiviklibu väga järsuks seinaks lükanud ja kui üks sõitja oli suurte kivide vahele kinni jäänud, siis üritusest loobuti. Masinad jäid õnneks ikka terveks.
Jetisõitjad polnud küll ainsad külalised, kes tormijärgsel päeval Kerile visiidi tegid. Piritalt saabus õhtu eel neljaliikmeline seltskond uhke valge kaatriga. Selle omanik Reino rääkis, et polegi tänavu õieti vee peale saanud, see oligi nende esimene pikem retk sel hooajal.
Temale oli Keri juba tuttav paik, aga mõned meeskonnaliikmed said saarel esimest korda jala maha, seega sai saarevaht giidiks olla. Saare põhiatraktsioon, tuletorn, on küll suletud ja ehituse tõttu aiaga piiratud, aga eks ajame läbi sellega, mis on.
Saarevahile küll vihjati, et tegelikult oli seltskonna eesmärk (vähemalt osaliselt) teha mingit ülemaailmse arvutimänguga seotud hookuspookust, aga kuna minust on need teadmised ja oskused sama kaugel kui Jupiteri kuud, ei pööranud ma sellele jutule erilist tähelepanu.
Väljas läks lõpuks nii soojaks, et sai terrassil õhtust süüa, mis on saarevahiks olemise üks plusse - miljonivaatega einela. Samal õhtul sattusime veel ühe huvitava ilmanähtuse tunnistajaks, sest enne südaööd mattus saar paksu udu sisse. See juhtus minu meelest lausa loetud minutitega, ei ole kunagi varem niisugust asja näinud.
Tuletorni ja isegi „vilkuvat tulukest“ polnud praktiliselt üldse näha. Vanal hallil ajal sõitsid kõik sadama poole teel olnud laevukesed sellise maa alt kerkinud uduga küll Kerile lihtsalt otsa, kindel see.
