SAAREVAHI PÄEVIK | Saabusid järgmised saarevahid. Nüüd on siin kaks hullu töömeest!

Nädal möödub Keri saarel kiiresti. Õnneks ka ilm, mis nädalataguse ajaga võrreldes on väga soe ja päikesepaisteline.

Nädalavahetusel saabuvad Kerile uued saarevahid. Lauri ja Pille oma poegadega võtsid ka eelmisel aastal minult valvekorra üle, nii tervitame neid saarel kui vanu sõpru. Tegelikult ongi Keri sõprade seltsi liikmed üks vennaskond, kiindunud pisikesse maalapikesse Läänemeres.

Kaks hullu töömeest

Märt ja Lauri on ilmselt hingesugulased, vähemalt jõudeelu osas küll. Nemad seda asja ikka ei oska. Pühapäeva hommikul nad Lauri eestvedamisel juba enne hommikusööki ühe päikesepaneeli töökorda seadnud ja arutavad, kuidas kohapealsete päikesepaneelide kinnitust nii seada, et nende kasutegur oleks kõige suurem.

Et eine lõpuks üks terrassi pinkidest ära laguneb, on justkui taeva kingitus. See võimaldab esmalt põhjalikku arutelu pingijalgade konstruktsiooni osas, kõikide tööriistade välja otsimist ning parandamise käigus lastele õigete töövõtete õpetamist. Meistrimeeste jaoks on päeva alanud paljutõotavalt.

Pille ei jää toimekuselt oma teisele poolele sugugi alla. Kerist esmakordselt kuuldes olnud tal küll teised plaanid, mis nägid ette saareüksinduses eneseotsinguid ja puhkamist. Aga kui juba koos perega kohal oldi, meeldis koht kõigile niiväga, et ilmselt naerdaks pereema mõtted edaspidi üksinda kohale sõita lihtsalt välja.

Ja ega see puhkamine nii lihtne ei olegi. „Esimesel aastal võtsin ükspäev kohe ette, et nüüd päevitan lamamistoolis. Aga siis oli midagi toast vaja, edasi vaatasin, et lapsed jooksevad ringi, trell näpus. Selgus, et Lauri oli läinud kinoruumi mööblit ehitama. Kui mööbli valmis saime, paistis ruum selle jaoks liiga rääbakas olevat ja asusime koristama,“ kirjeldab Pille oma „puhkepäeva“.

Tööst saarel juba puudust ei ole, ikka saab midagi kohenda, parandada, ehitada või koristada. Mille poolest see siis kodusest elust erineb? „Vaata, siin ma teen asju sellepärast, et ma tahan. Tööd tehakse ikka sellepärast, et peab, isegi kui on meele järele. Mul on lebotamise-aega ka vaja, aga suurem rõõm tuleb ikka sellest, et saan midagi tarvilikku teha,“ arvab Lauri.

Suvi!

Kui nädal tagasi käisime veel talvejopega ringi ja õhtuti tuli ahju tuld teha, siis saarevahi-nädala lõpuks jõudis kohale suvi. Pühapäeva hommikul on meri tüüne ja tuult peaaegu ei olegi, isegi linnud on ennast sooja-aja režiimile lülitanud ja saputavad kaldavees laisalt tiibadega.

Tuletorni renoveerijad, kes muidu toimetavad usinasti juba kella seitsmest hommikul, peavad ristiinimeste kombel samuti hingamispäeva. Ilus on olla, see Keri-moment kestab täna vast pikemalt kui mõni minut.

Nädala kokkuvõtteks võib öelda, et aeg läks seekord veel kiiremini kui tavaliselt. Kodukontorit saab saarel edukalt pidada küll, aga tegelikult hakkavad ülesanded siiski üksteist segama. Mõistlikum on puhata ja nokitseda saare parendamise kallal.

Külalisi käis seekord väga vähe. Enne laupäeva oli meil isegi ennustusvõistlus, mina arvasin, et tuleb kuus paati, milles igaühes on vähemalt kolm inimest, venda arvas, et tuleb neli, vähemalt kahe reisijaga.

Tegelikult jäime mõlemad kaotajaks, sest tuli ainult ehitusmeeste alus (see-eest kolm korda edasi-tagasi) ja õhtul saabusid uued saarevahid. Minule teadagi meeldib üksinda saarel aega veeta, nii et olen nädalaga igati rahul.

Üks Keri traditsioone on, et kui Peep on saarel, siis ta mängib klaverit:

Suve saabudes hakkavad ilmselt ka turistid tulema. Tere tulemast, Keri ootab teid!