Lõhnavate õite ja võimsate lehtedega viktooriad

Eestis viktooriat ei kasva, küll aga Lätis ja Soomes. Muidugi mõista saab see lõunaameeriklane seal ellu jääda vaid kaitstud kasvuhoone tingimustes.

Seda iseäralikku veetaime tasub kindlasti oma silmaga üle kaeda, kas siis Riias või Helsingis. Sedakorda sattusin maikuu lõpul Kaisaniemi botaanikaaia ümmargusse vesiroosimajja peaaegu õigel ajal. Viktooria õieilu otseselt seekord ei näinud, näha oli vaid üks roosakas lötsis äraõitsenud õis ning paar potsakat veel avanemata nuppu.

Viktooria õied on küll kenad, ehkki ka 25 cm läbimõõt ei ole just kõige vapustavam saavutus. Kuid ka õitsemise protsess ise on põnev. Nimelt avaneb õis öö saabudes ja on valget värvi. Tugevasti lõhnates meelitab ta enda peale mardikaid. Hommikuks aga sulgub, jättes mõned mardikad enda sisse vangi. Ühed allikad väidavad, et sulgunud õis koos mardikatega tõmbub vee alla, mis aga tundub pisut ulmelisena. Teiste järgi jääb õis vee pinnale, ent hoiab mardikaid lukus kuni järgmise õhtuni, mil need üleni õietolmustena valla pääsevad, et mõnele uuele viktooria õiele sattuda. Seejuures on õis nüüd osaliselt tumeroosa ega lõhna enam. Uue päeva jooksul ta ka närbub.