Karm reaalsus: Eestis elab hinnanguliselt 23 000 dementsusega inimest

Eestis elab hinnanguliselt 23 000 dementsusega inimest. Oma oskusi ja mälu järk-järgult kaotavate inimeste lähedasi nõustavad ja toetavad tugigrupid ning nüüd on saadaval ka käsiraamat dementsete omastele.

„Sooda – sellist sõna ma pole kuulnudki,“ ütles mu vanaema ühel hommikul. Sain otsekohe aru, et temaga on midagi tõsiselt korrast ära. Mu vanaema oli nimelt eluaeg töötanud kokana ja „sooda“ mõiste ei saanud talle kohe mitte kuidagi võõras olla. Aga ometi, seal ta istus ja raius oma tuntud kangekaelsuses, et tema tõesti ei tea ja pole kuulnud ka. Ennekuulmatu! Sooda!

Mõistsin, et vanaemaga on vaja arstile minna. Kuna Tallinnasse ei olnud võimalik aega saada, läksime vanaemaga Tartusse neuroloogi vastuvõtule. Miks mitte, saabki rongiga sõita, vanaemaga juttu ajada ja toredasti aega veeta. Noore neuroloogi küsimuse peale, et kus linnas me praegu viibime, vastas vanaema resoluutselt: „No Tallinnas muidugi! Mina olen ikkagi Tallinna tüdruk!“ Nii see lugu algas, mu vanaemal diagnoositi Alzheimeri tõbi, mis on dementsuse põhjustajaks.

Asjad muutuvad tasapisi

Alguses polnudki asi nii hull. Ta elas meiega koos, oli meie lähedal ja me ei osanud väga muretseda. Vanaema unustas lihtsalt mõningaid sõnu ära, oli sageli sellises segaduseseisundis ja seetõttu ei julgenud enam (õnneks!) ise üksi kodust välja minna.

Vahel tuli ette naljakaid seiku, kus ta näiteks polikliiniku registratuuris tähtsa näoga oma ID-kaardi asemel rohelise bussipileti või Maxima Aitäh-kaardi ulatas. Või kui ta mõnele pereliikmele lihtsalt tualettruumi järgnes, et millestki täiesti tähtsusetust rääkida.

Kuid üsna märkamatult olukord aina hämardus… Ta unustas ära, et oli just hommikust söönud ja hakkas hommikusöögi toimingutega otsast peale. Siis unustas ära, et oli teist korda hommikust söönud ja alustas kolmanda hommikusöögiga. Sama lugu pea pesemisega, enda pesemisega…

Tegemist oli temaga omajagu, sest kange nagu ta oli, nõudis oma hommikukohvi! Kui talle ütlesin, et vast on juuksed pärast neljandat pesu ikka puhtad küll, leidis ta järsku kuskilt veel ühe juuksesalgu, mida pidi tingimata taas pesema, jne.

Saime suhteliselt ruttu aru, et kurjaga tema vastu ei saa, sest ta peegeldas negatiivsust sama suurelt ja isegi rohkemaga tagasi. Aga tülitseda ei tahtnud keegi ja seepärast pidime kavaluse mängu võtma. Niisiis, näiteks kui vanaema oma juukseid ülipõhjalikult loputas, peitsime šampooni kiirelt ära ning asendasime selle seebi ja svammiga, mille ta avastas, kui silmad lahti tegi, ja neid rahulolevalt enda pesemiseks kasutama hakkas. Šampoon oligi juba meelest läinud.

Mingist hetkest alates aga ei osanud vanaema enam ka noa ja kahvliga süüa: need käisid lihtsalt kordamööda suhu. Ja söögiisu oli tal kogu aeg, lõputu. Võib ju mõelda küll, et mis see vanainimesele teeb, las ta siis sööb! Aga ma kordan: lõputu isu – ta olekski võinud jääda sööma, terve päev laua ääres istuda ja lihtsalt süüa. Kõik, mis ette jäi, ta sõi ära. Suhkru toosist, saia kotist, puuviljad korvist. Kord juhtus isegi, et ta sõi mitmeks päevaks tervele perele ette valmistatud pajatäie hautist üksi ära, sest „vanaemavalves“ olnud kodukontoritöötaja tegi liiga süvenenult tööd…

Hooldekodu peale hakkasime mõtlema siis, kui vanaema juba nõudepesusvammi söömiseks ette võttis, sest kõik muu oli ära pandud. Ta ei teinud enam vahet, mida süüakse ja mida mitte… Ja meie ei jõudnud teda enam jälgida nii palju kui vaja.

Abi tugigrupist

Kogu selle dementsuse-teekonna tegi meie pere jaoks palju kergemaks MTÜ Elu Dementsusega korraldatud tugigrupp, kus saime käia vestlusõhtutel kohtumas teiste inimestega, kes sarnastes situatsioonides olid. Nende jagatud lood olid hästi toetavad ja ka enda loo ära rääkimine mõistvas keskkonnas mõjus üllatavalt kergendavalt, see aitas nukra olukorraga leppida. Sest seda vanaema, kes mind kotlette tegema õpetas ja Keskturule kaltsukasse viis, ju enam ei olnud… Meid õpetati n-ö uue vanaemaga suhtlema, kodu tema jaoks turvalisemaks muutma ja ise sealjuures selle kõigega vaimselt hakkama saama.

Nüüd on ilmunud ka raamat „Toimetulek dementsusega. Praktiline käsiraamat dementsusega lähedase ja enese eest hoolitsemiseks“, mida oleksin sel keerulisel ajal ise väga lugeda tahtnud ja neid nõuandeid kasutusele võtta. Kui kalli pereliikmega on halvasti, kipume endast kõik andma ja iseenda (vaimse tervise) unustama. Nii aga kaugele ei purjeta.

Elu vaimuhämaruses

Sõnad, millega dementseid kutsutakse, on sageli sildistavad ja negatiivse varjundiga (sh dementne). Elu Dementsusega Facebooki-grupis otsitakse mittesildistavat ja dementsussõbralikku sõna. Nii mõnigi hea variant on seal juba välja pakutud, näiteks „abiit“ ehk ladina keeles „kadunud“. Sest nad kaotavad oma oskusi, osa mälust ja mälestustest on kadunud ning nad ise võivad ekslema või kaduma minna. Võib ka öelda, et mu vanaema on mäluhämar ja jõudnud oma vaimuloojanguni.

Minu vaimuhämaruses vanaema elabki nüüd ühes väikses Tallinna hooldekodus, sest igal pool mujal olid tohutud järjekorrad (aga ta on ju ikkagi ka Tallinna tüdruk!). Seal saab ta teistega koos televiisorit vaadata, ajalehti ja raamatuid lõputult sirvida, Jaak Joala muusikat kuulata või aknast mööduvaid autosid vaadata. Neile käivad esinemas lauljad ja tantsijad, iga mõne aja tagant tuleb juuksur ja kosmeetik. Vanaema külastades võib kaasa võtta koera, kes teeb alati kõigil tuju heaks. Sest oskused ja sõnad võivad ju kaduda, aga tunded, emotsioonid ja rõõmud jäävad.