Kuuse-kooreürask rüüstab aina suuremat hulka kuusikuid. Eestis pole enam kanti, kus massiivseid kahjustuskoldeid ei leiduks. Enda teadmata osaleb see putukas aga ka metsasõjas.
Kui ilmub mõni üraskiteemaline uudis, puhkeb sõjakamate sõdijate vahel kohemaid äge vaidlus. Looduskaitsjad süüdistavad kahjuripuhangus metsamehi, kes on liiga palju kuuski istutanud, neid valesti majandanud ega tea ka seda, kuidas neid õieti tõrjuda.
Metsamehed omakorda süüdistavad looduskaitsjaid, et nende mahitusel on kaitsealad üraskikolleteks muutunud ja mõistlikud tõrjeabinõud kahtluse alla seatud või sootuks ära keelatud.
Need vaidlused on juba tõesti koomilised. Mõlemal osapoolel tasuks meeles pidada, et kuuse-kooreüraskeid ei leiutatud viimasel viisaastakul ei üheski metsafirmas ega looduskaitseseltsis. Kahjustuspuhanguid on teada juba XVIII sajandist ning kui ikka ilm ja teised häiringud on satikatele soodsad, siis pole neid kui tahes täiuslike tõrjeviisidega võimalik päriselt ära hoida.
Nii nagu üraskid on osa loodusest, on seda ka inimene. Mõlemad tahavad kusagil elada ja midagi süüa. Selleks on puitu tarvis nii inimesele kui üraskile.
