VAPUSTAV NOORTE TANTSUPIDU: Ukraina ema ja tütar ei saanud sõna suust ega pisaravoolu silmist

Pärnu tantsuansamblis Kajakas tantsiv noor ukrainlanna Liiza Darminok nuttis ja nuttis ja nuttis ja nuttis, ta hinges peo järel toimunu mõistmiseks peaks vist ise olema sõjapõgenik võõral maal võõra rahva rõõmupeo keskel.

Ukrainlanna Liiza, eesti rahvariided üll, nutab ja nutab ja nutab ja kallistab ema ja nutab edasi. Just on lõppenud XIII noorte tantsupidu Kalevi staadionil, Liiza oli üks enam kui 8000 tantsijast, kes tantsuime lõid ja hinge vapustuse tõid.

Rohkest rõõmust ja nooruse hullusest pakatanud noorte tantspeo finaali järel oli Maalehel kokku lepitud kohtumine ühega vähestest Ukraina noortest, kes peol osales. Nimelt Pärnu tantsuansamblis Kajakas tantsiva Liizaga, kes lõpetas Eestis 6. klassi, aga on interneti vahendusel Ukrainas õppides samaaegselt 8. klassi jõudnud.

Selle kõrvalt lööb neiu kaasa Kajaka tantsuansamblis ja pälvib õpetaja Rita Mändlalt eestlastelegi raskete sammude kiire õppimise eest rohkelt kiidusõnu.

Aga nüüd, eesti rahvariided üll, Liiza nutab ja nutab ja nutab ja kallistab kontserti vaadanud ja vapustatud ema ja nutab edasi. Sest kõik on nii ilus ja kõik on nii valus ...

Sest kõik on nii ilus ja kõik on nii valus ...

Liiza ema Svitlana räägib, et pole oma elu jooksul millegi nii emotsionaalsega kui see, just lõppenud noorte tantsupidu, kokku puutunud.

Svitlana tunded ei löö ta pea kohal kokku üksnes selle pärast, et ta tütar seal tantsis. Ega mitte ka üksnes sellepärast, et eriti meeldis Liizale tants Süda tuksub. Lihtsalt on selline imeline õrn ja valus hetk ühekorraga. Võõral maal, aga aina enam omaks saava rahva hulgas.

Midagi niisugust, nagu nüüd pole ta oma kodus Dniprodzeržõnski linnas kunagi kogenud.

Pärnu Ukraina lasteaias töötav sõjapõgenikust Svitlana on lihtsalt eestlaste sünnitatud siirast tunnetetulvast vapustatud. Ja tõesti ... midagi niisugust, nagu nüüd pole ta oma kodus, Dniprodzeržõnski linnas kunagi kogenud.

Aga Svitlana tütar Liiza, eesti rahvariided üll, nutab ja nutab ja nutab ja kallistab kontserti vaadanud ja vapustatud ema ja nutab edasi. Sest kõik on nii kole ilus ja ilus kole kui mõelda oma kauge kodumaa peale.

Liiza, eesti rahvariided üll, nutab ja nutab ja nutab ja kallistab kontserti vaadanud ja vapustatud ema.

Emal Svitlanal igatahes on kindel plaan samuti rahvatantsuga liituda, nimelt alustab ta sügisel treeninguid Seljametsa naisrühmas.

Aga Svitlana tütar, Liiza, eesti rahvariided üll, on viimaks ema kallistuste abiga tunnetetulvast taltunud. Ta astub viimaste Kalevi staadionilt lahkujate hulgas oma ansamblikaaslaste poole, kes teda juba ootavad.

Noorte tantsupidu on selleks korraks päriselt lõppenud, aga hingedes ja unenägudes ja unistustes tantsitakse veel kaua-kaua.