Maili Metssalu: kõik me tahame rääkida, aga kas meid ka kuulda võetakse?
(1)„Kui laulupeol enda ümber vaatasin, oli päris põnev kogeda, et mul on nii palju tuttavaid ja sõpru organiseerijate, vastutajate ja loojate hulgas,“ rõõmustab näitleja, muusik, helilooja Maili Metssalu.
Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise: Maili Metssalu loodud laul „Mina ja meri“ kõlas noorte laulupeol „Püha on maa“ neidude kooride esituses; kohe ilmub ansamblil Rüüt, mille liige Maili on, uus plaat; alates septembrist näeb Mailit ETV ekraanil „Maahommiku“ reporterina ja septembri alguses toimub Raplas 8. kultuurifestival „Särin“, mille juht on seesama Maili. 17. juulil tähistab ta oma 35. sünnipäeva.
Ütled siiralt, et su ümber on nii palju häid inimesi. Kas seda hirmu ei ole vahel, et ükskord saab see otsa?
On olnud aeg-ajalt ka see tunne. Aga siis jälle kerkib kuskil midagi ilusat. See kogemus ja teadmine on ka, et kõik ei ole lust ja lillepidu. Mõõnad on samuti. Vahepeal tekib tunne, et mida sügavamal ära käid, seda kõrgemale on sealt võimalik tulla.
Kui hästi noor põlvkond sellest üldse aru saab, et elu ei ole ainult lust ja lillepidu?
Ma arvan, et väga hästi saab. Tänase päeva kontekstis saame kõik aru, mis meil on olemas ja kui kiiresti see võib tegelikult kaduda. Seda, mis on, neid väärtusi on hoitud aastasadu, see pole niisama. Ja meie peame samuti hoidma. See on tohutu vastutus ka.
Kui ma laulupeol enda ümber vaatasin, oli päris põnev kogeda, et mul on nii palju tuttavaid ja sõpru organiseerijate, vastutajate ja loojate hulgas. Mõtlesin, et näed sa, meid on usaldatud ja meil on juba midagi anda ka. See põlvkonna sirgumise tunne ja nägemine on võimas. Neid tasandeid on nii palju, kus meievanused vastutavad ja panustavad.
Ma tahaks loota, et me saame hakkama.
Mind üllatab ja on hea meel, et sa seda põlvkondlikkust niimoodi tajud. Ma ise suudan oma eakaaslasi suurtena võtta – häbi öeldagi – alles siis, kui nad lahkunud on. Muidu olid nad ju ikka naabripoisid ja -tüdrukud, hea koos kohvi juua ja maailma asju arutada.
Ma mõistan seda ka. Argipäevas ma ju samuti tajun neid lihtsalt sõpradena. Aga selle põlvkondlikkuse peale mõtlesin võib-olla esimest korda sügavamalt just seoses Maalehega. Sa kunagi kutsusid mind ja Rasmus Puuri mõtteid avaldama vestlusringi, kus olid ka Ignar Fjuk ja Ike Volkov. (Tegime seda koos Argo Ideoniga 2018. aastal, kui murrangulisest loomeliitude ühispleenumist möödus 30 aastat. – M. M.)
