Üle 12 000 hektari maad, sealhulgas elamumaid, liigub range kaitse alla

Enam ei ole küsimus, kas riigil on plaan üha rangemate looduskaitseliste piirangute varjus eraomandi sundvõõrandamine, vaid küsimus on, millal see lõpule viiakse ja kelle huvides seda tehakse. Pealegi on Keskkonnaameti suhtumises maaomandisse ilmnenud kahetsusväärne tendents – metsaelupaiku on hakatud maha märkima koduhoovidesse. MTÜ Lahemaa Maaomanike Liit kaalub piirkonnas elavate inimeste õiguste kaitseks ühe võimalusena kohtu poole pöördumist. Sama võiksid teha koondatult erametsaomanikud.

Keskkonnaameti möödunudaastane otsus keelata raied Natura 2000 alade metsaelupaigatüüpides on võtnud arvatust laiemad mõõtmed. Kui seni on jäänud mulje, et metsaelupaikadest ja seal range kaitse kohaldamisest on räägitud kui millestki, mis asub kusagil sügaval metsas ja puudutab vaid metsaomanikke, siis tegelikult on jutt eramaadest, mille hulgas võib olla igasuguse sihtotstarbega maid.

Metsaelupaik elamumaal tähendab sihtkaitsevööndi laienemist ja selle reeglite järgi talitamist, kus maaomanik edaspidi ei tohi midagi teha, teatud ajavahemikul aastast ehk sinna isegi siseneda. Näiteks Lahemaa rahvuspargis on 71 küla ja Lahemaa rahvuspark kuulub tervikuna Natura 2000 võrgustikku. Keskkonnaamet on looduskaitseseaduse järgi kaitseala valitseja, mis annab talle võimaluse otsustada eraomandi üle. Kuid, kas mitte eraomand, olgu selleks mets, koduhoov vms, pole mitte põhiseaduse järgi puutumatu?

MTÜ Lahemaa Maaomanike Liit juhatuse liige Jaan Velström ütleb, et nad tegid ettepaneku õued ja elamumaad Natura 2000 aladelt välja arvata, sest tegemist on pidevalt hooldatavate aladega ja seal ei ole võimalik Natura 2000 väärtusi hoida. Pealegi ei saa koduomanikud oma hoonetega ja hoovidega juba praegu, rääkimata tulevikust, mil metsaelupaik toob tagahoovi sihtkaitsevõõndi ranged piirangud, mitte midagi ilma luba küsimata ette võtta. „Saime vastuseks, et hoonete väljaarvamine Natura 2000 aladelt pole võimalik,“ kommenteerib Velström.

Keskkonnaamet ei ole seni suutnud elamumaal oleva puittaimestiku raiet takistada (hajaasustuses pole raieks metsateatist ega raieluba vaja), siis nüüd juurutatakse tagaukse kaudu uut lähenemist, et kui elamumaale kasvanud puittaimestikku ei saa otseselt metsamaana käsitleda, tehakse seda metsaelupaiga inventeerimise kaudu ja Keskkonnaameti eesmärk on saavutatud.

Velström märgib, et Keskkonnaamet peaks nii avalikkusega kui maa- ja metsaomanikega need küsimused enne otsuste tegemist läbi arutama. Vastasel juhul võivad inimesed loodushoiu vastu pöörata ning Keskkonnaamet tulistab iseenda jalga. Nii maa- kui metsaomanikud suhtuvad oma varasse heaperemehelikult ning need, kel kodu või mets kuskil piirangute alas, on majandanud seal pikki aastaid ja aastakümneid nii, et elurikkus ja mitmekesine loodus säiliks, kuid üha suurenev bürokraatlik sekkumine ning jõuga üle eraomandi käimine paneb kannatuse proovile ja lõpetab kuskilt maalt soovi koostööd teha.

Lahtisi otsi kui palju, eraomanike survestamist see ei takista

Hetkel on teada enam kui 12 000 ha metsaelupaika eramaadel ja kuna inventuurid käivad, siis Keskkonnaameti juhtivspetsialist Riina Kotter täpsustab, et numbriliselt võib see hektarite arv veel nii kasvada kui kahaneda, sest andmed elupaikade kohta pärinevad paljuski Natura 2000 võrgustiku moodustamise algusaegadest.

Eestis alustati Natura võrgustiku moodustamisega aastal 2000. Kaardile joonistati vajalikud alad ja esitati Euroopa Komisjonile, et liitumise ajaks kõik eeskujulikult valmis oleks. Euroopa Komisjonilt tuli aga hoop selga ning maha kästi märkida veel täiendavaid alasid varinimekirjast ehk nimekirjast, mille olid koostanud valitsusvälised organisatsioonid oma nägemuse järgi aladest, mida tuleks hoolega kaitsta. Ja nii esitati 2010. aasta lõpus võrgustikku juurde uusi maid, kuid sellest hoolimata pole Euroopa Komisjon siiani kinnitanud, kas Natura alasid on nüüd piisavalt või mitte. Jääb paratamatult tunne, et taga on aetud kvantiteeti kvaliteedi asemel, sest tõele au andes, pole pärast Natura 2000 alade loomist sisuliselt lausa paarkümmend aastat kedagi huvitanud, mis nendel maalappide päriselt toimub. Seda ilmestab ka Kotteri vastus, et andmed elupaikade kohta pärinevad suuresti just Natura moodustamise algusaegadest.

Nüüd, mil Euroopa komisjon on algatanud rikkumismenetluse, sest Eesti metsaelupaigad ei olevat piisavalt kaitstud ja trahvi summaks on kuni 17,7 miljonit eurot ühekordse maksena, millele võib lisanduda kuni 6,9 miljonit eurot aastas tagasiulatuvalt 2004. aastast, on Keskkonnaamet üleöö asja tõsiselt käsile võtnud, lausa nii tõsiselt, et Brüsseli ees ollakse kulpilöömisega nii ametis, et plaanimajandust on kavas suisa ületada ning käpp pannakse peale elamumaadele, kuhu metsaelupaiku maha märgitakse. Metsaelupaik elamumaal tähendab, et maa valitsejaks saab Keskkonnaamet, kelle pilli järgi kogu tants edaspidi käima hakkab ning kui möödunud veebruaris vastu võetud otsusega keerati omanike eest lukku nende metsad kuni 28 kuuks, siis mis saab kodudest, kuhu metsaelupaigad maha märgitakse?

Ametnikud loodavad, et omanikud ei mõista ega vaidlusta

Jumalal sai kõrini, et eestlased nii mökud ja enda eest ei seisa. Ta mõtles, et teeb ühe väikese katse. Kutsus eestlased enda ette ja ütles: „Homme puuakse teid kõiki üles.“ Vaikus. Jumal kordab lauset. Ikkagi vaikus. Kolmandal korral jumal käratas: „Kas te ei saanud aru, et homme puuakse teid kõiki üles!?!“ Tagareast kostab arglik hääleke: „Kas nöör tuleb ise kaasa võtta või antakse…?“

Jaan Velström märgib, et inimestel on pelgus oma õiguste kaitsmise ees, kuid kuni sellest üle ei saada, siis jätkub hiiliv omandiõiguste piiramine. Tõsi, ka teema mõistmine on tihti keeruline. „Alandlikkus, et küll suured saksad teavad, on vesi piirangute veskile. Me oleme oma liikmete seas küsitlused teinud ja kui Keskkonnaamet ei soovi meiega kaasavalt suhelda, kuidas inimeste omandit hakatakse edaspidi piirama, siis on inimestel võimalik pöörduda kohtu poole. Kas seda tehakse üksikult või koondatult, on kokkuleppe küsimus. Lõpuks peaks jõudma selgusele, kuivõrd annab põhiseadust keerata ja pöörata või peaks see olema üheselt mõistetav.“

Kellelt on abi loota metsaomanikel?

Kohtu poole saaksid pöörduda ka erametsaomanikud, kelle metsad on tänase seisuga lukku keeratud. Eesti Erametsaliidu abiga ongi esimesed kohtuasjad algatatud. Tõsi, kuna piirangud on õiguslikult veel ajutised (metsade majandamine on seisatud esialgu 28 kuuks) esimeses kohtuastmes õigust metsaomanikele ei antud. Aga otsused on edasi kaevatud ja kohtulahingud jätkuvad.

Metsaomanikud on ilmselgelt maruviha täis. Seda oli tunda ja kuulda ka Keskkonnaameti korraldatud maikuisel infopäeval, mil anti ülevaade metsaelupaikade moodustamise hetkeolukorrast. AS Timber nõukogu esimees Toivo Asmer ütleb, et infopäev oli oma nime vääriline. „Saime teada, mida on tehtud ja mis teoksil, kuid kahetsusväärselt oli see tühi kolmetunnine naljaüritus, mida tehti maksumaksja rahakoti arvelt. Räägiti seda, mida me juba teame ja kui kätte jõudis küsimuste aeg, siis vaid näiliselt tunti muret metsaomanike olukorra pärast. Vastuseid suuremale osale küsimustele ei antud, tänati vaid küsimuse eest ja uuriti, kas kellelgi on veel küsimusi,“ kommenteerib Asmer, kellele jättis kogu see üritus üleoleva mulje.

AS Timber saatis seepeale Keskkonnaametile järelepärimise, miks metsaomanike konkreetsetele ja teravatele küsimustele infopäeval ei vastatud. Saime teada, et vastuseta jäid küsimused, mis olid suunatud riigi/valitsuse tasemele ning Keskkonnaameti pädevuses polnud neile vastuse andmine. Kuid, kas nii pole lihtsalt mugav veeretada vastuste andmist erinevate ametite vahel nagu kuuma kartulit? Pole ju kuigi keeruline ette näha, millised küsimused infopäeva lõppedes esitamisele tulevad, sest neid on küsitud metsaomanike poolt juba üle aasta. Uurisime edasi, millal võiks seega oodata infopäeva, kus laua taga on inimesed, kes oskavad küsimustele vastata. Riina Kotter, Keskkonnaametist ütleb, et hetkel ei ole sellise infopäeva toimumist kokku lepitud, kus viibivad riigikogu/valitsuse liikmed. Ta annab vaid mõista, et kui selline infopäev peaks toimuma, antakse sellest avalikkusele teada.

Selline asjade käik ei sobi kuidagi ka Eesti Erametsaliidule, mis seisab erametsaomanike tegevusvabaduse eest. EEMLi tegevjuht Jaanus Aun ütleb, et kuna tegemist on poliitilise otsusega, siis tundus, et enne valimisi sai kõigi erakondadega leitud ühine keel, et hüvitisi tuleb tõsta, kõik olid justkui ühel meelel ja valmis seda tegema, kuid nüüd, mil valimised läbi, räägitakse vaid sellest, et raha ei ole. „Nii ei saa, et kui riik võtab eramaa ära, et raudtee ehitada või kaitsepolügoni laiendada, siis antakse uus mets vastu, aga looduskaitse korral mitte. Rõhutame, et kui riigil ei ole raha iga-aastaste hüvitiste õiglaseks maksmiseks, siis karmide looduskaitseliste piirangute alla pandud maa vahetamine riigi majandusmetsa vatsu oleks ju ometigi võimalik seadustada,“ sõnab Aun.

Kodumetsa looduskaitsele kaotanutele peab säilima metsast tulu saamise võimalus

Riigil on olemas kõik võimalused, et rangete kitsendustega metsa asemele uus majandusmets anda. Pool Eesti metsadest kuulub riigile! Selleks kõigeks on vaja poliitilist tahet. Kahetsusväärselt tekib selline näiline tahe iga nelja-aastase valitsemistsükli lõpus.

Seda tõsiasja ilmestab ka Erametsaliidu möödunud talvine rahvaalgatus „Nõuame looduskaitseliste piirangute õiglast hüvitamist“, mis pärast Natura 2000 alade piirangute teatavakstegemist kogus Riigikokku saatmiseks vajaliku 1000 häält ja rohkemgi kokku napi nädalaga, ent menetluse tulemus kahjuks erametsaomanikele midagi rõõmustavat ei pakkunud. Riigikogu eelmise koosseisu keskkonnakomisjon küll toetas tehtud ettepanekut tõsta looduskaitseliste piirangute eest ette nähtud hüvitist nii sihtkaitse- kui piiranguvööndis ning rõhutas, et hüvitise määrade ülevaatamine peab toimuma järjepidevalt, kuid pöördumisele lõpliku vastuse andnud maaeluministeerium tõdes sellest hoolimata, et kuigi algatus on õige, ei ole hüvitiste tõstmiseks raha,“ kommenteerib Aun, kes märgib, et sellest hoolimata ei loobu nad oma ettepanekutest ja nõudmistest. „Just selgitasime enda seisukohti vastsele kliimaministrile. Samuti oleme juba külastanud Riigikogu uut keskkonnakomisjoni, kus piirangute õiglase hüvitamise samuti esikohale tõstsime.“

Mis saab nendest kohtumistest sellel korral näitab vaid aeg, ent Aun tõdeb, et paraku on senini nii ametnike kui poliitikute poolt olnud suhtumine, et praegu kehtestame piirangud, ju hiljem tegeleme hüvitistega. „Nii ei ole õiglane!“