Õdede jalutuskäikudest sai alguse suur kogukonnafestival: „Kohanemisest räägitakse kuritegelikult vähe!“
Pereettevõtmistest räägitakse Lõuna-Eestis üha enam. Peamiselt seetõttu, et pealinnast lõuna poole kolinud kuulsuste ettevõtmised on saanud hoo sisse. Võru maakonnas tegutsevad aga siin sündinud ja kasvanud õed Piia Post ja Kaja Kesküla, kellest esimene on Tartu Ülikooli professor ning teine endine Võrumaa maheettevõtja. Nad ajavad koos ühist asja. Sügisel toimub nende algatusel kogukonnafestival „Mina tean, kust tuleb minu toit“.
Vestlus õdedega leiab aset Võru külje all asuvas endises suvilapiirkonnas Kosel, Tartu Ülikooli meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessori Piia Posti koos abikaasaga rajatud kodus. Ühes maheentusiastist õe Kaja Keskülaga on neil iganädalane traditsioon ühised jalutuskäigud looduses, mis said alguse pärast vanemate järjestikust lahkumist. Kaja lapsedki olid selleks ajaks suureks kasvanud ning Piia koer vajas rohkemat liikumist.
„Tagantjärele saad aru, et ikkagi oli selline kurb aeg, aga toona oli väga kiire ja siis ei pannud ise tähele,“ ütleb Piia. Olenemata vaid kaheaastasest vanusevahest varem nii tihedalt läbi ei käidud ja aega napib nüüdki, mistõttu päris igal nädalal mõnel matkarajal või metsateel kohtuda ei õnnestu.
„Ema ütles alati, et esimesel jaanuaril peab inimene tegema neid asju, mis ta terve aasta jooksul teha tahab ja et see on väga tähtis!“ räägib Piia, kirjeldades, kuidas kinnistati harjumust käia koos jalutamas.
Nüüd on sellest 1. jaanuarist möödas juba üle seitsme aasta.
Küsimuse peale, et kas kuupäevamaagiasse uskumine pole kaasprofessori jaoks nagu seapõrna pealt ilma ennustamine, vastab Piia kerge muigega, et küsimus on rohkem otsustamises: „Ei ole päriselt nii, et asjad lihtsalt juhtuvad. Palju sellest, mis meiega elus juhtub, sõltub sellest, mida me ise otsustame.“
Ühine huvi looduse vastu sai alguse lapseeas
„Me käisime loodusesõprade kokkutulekutel. Papa vedas meid igale poole,“ vastab Kaja pikemalt mõtlemata küsimusele nende esimestest ühistest mälestustest seoses armastusega looduse vastu. „Olime siis umbes algklasside lapsed.“
Piia täiendab, et tegu oli Eesti Looduskaitse Seltsi korraldatud üritustega, mis toona olid ääretult menukad. Praegu on selts aga vähem märgatav: „Looduskaitse selts on mingil määral olemas, aga nagu paljud seda liiki organisatsioonid on see vananenud, sest noori ei astu liikmeks.“
„Me elame väga merkantiilses maailmas,“ märgib Piia.
„Tänapäeval me näeme, kuidas kõik asjad on muutunud projekti- ja tasupõhiseks. Sellist üldist oma vabatahtliku tööga panustamist ühiskonda näeb vähem,“ arutleb ta põhjuste üle, miks seltsiline tegevus on Eestis vähenenud. Samuti leiab ta, et noored tahavad ise üksi silma paista, mõistmata, et koos suudetakse siiski rohkem.
Kliimateemalisi kajastusi on piisavalt, aga neisse ei süveneta
Õed arvavad, et kliimateemalisi kajastusi on palju, aga neid ei jälgita ega kuulata. Piia sõnul on tulnud esile ka info üksluisus: „Õpetajatele koolitusi tehes on tulnud tagasisideks, et ajalehes esitatav info jääb sageli liiga ühetaoliseks ja tahetakse rohkem näha erinevaid vaatepunkte. Sealhulgas teadlaste ja kõneisikute omi.“
Nende meelest on inforuumis palju müra seoses kliimamuutustega ja kõiki teadmisi võimendatakse ühepalju. Probleemi nähakse ka ajakirjanduse harjumustes teemat kajastada.
„Ajakirjandus armastab kindlat kõneviisi, üht lihtsat põhjust ja tõde, mida teadus ei suuda sageli pakkuda,“ ütleb Piia. Lisades, et näiteks võib ka ilmateates sageli kuulda sõnu nagu „paiguti“ ja „kohati“, mis kellelegi ei meeldi, aga paraku sellise ilma puhul pole võimalik paika täpselt ennustada. Elus on palju määramatust.
Piia selgitab, et osaliselt sellest tingituna on tekkinud ka väärarusaamu. „On väga üldlevinud ja kõik räägivad, kuidas tormid muutuvad tugevamaks ja sagedasemaks,“ lükates selle arusaama ümber. „On osa asju, mida me teame kindlamalt, näiteks temperatuuritõus; aga on asju, nagu näiteks kliimamuutuste seos tormide esinemisega, mida me nii hästi ei tea.“
Piia ja Kaja sõnul on kõige lihtsam saavutada kliimateadlikkuses edu mitte sunni, vaid tegeliku elu kaudu. Näiteks kogetakse, et juba praegu on Eestis põhja- või läänerannikul kogukondi, kus reaalselt ei olegi võimalik kasutada nii palju vett, kui tegelikult tahaks.
Laulu- ja tantsupeol võis näha loodusest kaugenemist
„Meie tunne on, et kuritegelikult vähe räägitakse kohanemisest ja uutest oskustest, mis aitaksid meie lastele tulevikku säilitada. Ja kui sellest räägitakse, siis pannakse see rohepesu ja -propagandaga selle halvas tähenduses ühte patta,“ arvab Kaja.
Piia meelest ilmestas kliimamuutustega kohanemise temaatikat eriti hästi juuli alguses toimunud laulu- ja tantsupidu, kus üks olulisemaid uudiseid oli tantsupeo peaproovi ärajäämine.
„Aga mõtle, kui kliima veel soojemaks läheb, kas toomegi tantsupeod kuhugi katuse alla või nihutame neid aastaajaliselt?“ küsib Piia mõtlemapanevalt. „Meie eesti kultuuri seisukohast on oluline, et sellised peod toimuksid,“ lisab ta.
Tema sõnul peaksid just sellised palju emotsioone tekitavad sündmused panema meid kliimamuutusi paremini märkama ja mõistma.
Laulupidu aga näitas, et lapsed ei viibi enam väljas. Õed tõdevad, et kindlasti oli laulupeol esinenud äike ka ekstreemne, aga võis näha, kuidas vihm ja ilma muutumine tekitas paanikat.
„Ilmselgelt tuleb lastele loodusega seonduvat rohkem selgitada, sest ise elu ei õpeta neile,“ sõnab Piia, viidates sellele, et paljud lapsed liiguvad väljas peamiselt vaid auto või bussiga koolini ja tagasi.
„Ka praegu meil käimas oleva koolide kliimateadlikkuse projekti raames tahame, et lastele tutvustataks, mis on tegelikult ohtlikud ilmanähtused ja kuidas nende puhul käituda,“ selgitab Piia. „Kriisides saab palju targemini käituda, kui nendeks valmistutaks.“
Mis on kogukonnafestivali eesmärk?
Eesti kliimat iseloomustab ilmade kiire vaheldumine kogu aasta vältel ning kliimamuutus toob ilmselt kaasa selle muutlikkuse vähenemise, mida on raske märgata ja ka mõõta. Seetõttu on sageli keeruline ka kliimamuutustest siin kohapeal aru saada.
„Linnainimene võiks kas või aknalaual või rõdupeenral proovida kasvatada mingeid taimi, et saada aru, milliseid hüvesid loodus meile pakub ja kui raske on tekitada sinna ümber niisugune väike mikrokliima, et seal midagi üldse kasvaks,“ pakub Piia.
Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna Lõuna-Eesti Kogukonnaprogrammi raames toimuv kogukonnafestival pakubki võimalust saada selliseid kogemusi nii ise katsetades kui ka teoreetilisi teadmisi ammutades.
„Alguses me tahtsime maailmaülikooliga käsitleda lihtsalt toidu- ja kliimateemat, aga meile tundus, et kui kuus teadlast ainult räägivad, jääb üritus tavainimesele lahjaks,“ pakub Kaja.
Seejärel hakatigi koostöös Triinu Laanega ideed arendama.
„Osa inimesi küll tahab kuulata, aga mõned tahavad jällegi proovida, maitsta ja kaasa osta, et neil huvitav oleks. Sellest omakorda kasvas välja töötubade mõte ning kogukonnafestival kui mitmekesine tervik,“ selgitab Kaja.
Õdede sõnul on festivali peamine eesmärk muuta keskkonna- ja maheteemad inimestele põnevaks ning omaseks ja õpetada neile oskusi, mis aitavad head elukeskkonda säilitada. Seda, millised oskused osutuvad enim vajalikuks, veel öelda ei osata ning eelkõige rõhutatakse vajadust kohaneda: „Sa pead olema valmis kohanema igasuguse tulevikuga, olema paindlik ja oma peaga mõtlema.“
„Ma loodan, et osaleja võtab sealt kaasa täpselt selle, millele ta oskab ise leida oma elus hea koha,“ ütleb Kaja. Ta rõhutab, et tänu tegevuste mitmekesisusele võiksid kõik leida sealt selle „miski“, mis ellu sobituks, aga mida ei ole vaja vägisi sobitada. Selleks on palutud esinema mitmeid oma ala asjatundjaid.
„Teadlased räägivad teadmistest, et mida teatakse ning seda me proovime teha lihtsas keeles. Igaüht see, et ta kuulab midagi, ei pruugi viia õige otsuseni; küll aga see, kui ta näeb, et midagi tehakse, võib olla tema jaoks päästik, mis paneb tegutsema,“ mõtiskleb Kaja.
Sealjuures nendib Piia, et just inimeste tegutsemine on probleemi lahendamisel võti. „Mina arvan, et tehnoloogia ikkagi ei päästa maailma. Me ei saa võtta ühegi tehnoloogia abil rohkem energiat välja, kui me sinna sisse paneme,“ räägib ta tehnoloogiliste lahendustega kaasas käivatest väärarusaamadest. „Mulle ei meeldi ka see mõte, et me läheme kuskile Marsile, kui me ei suuda isegi seda elukeskkonda siin jätkusuutlikuna hoida.“
Kaja usub samuti, et kõik algab teadmisest, et meie kõigi valikutest sõltub palju: „Et see ei ole nii, et las teised teevad ja mina ei pea midagi tegema, see ongi meie kõigi asi.“
