„Näiteks „Karupoeg Puhh“, autor Alan Alexander Milne. Lubage tsiteerida: „„Hm,“ arutas Puhh, „üle kõige meeldib mulle...“ Siinkohal pidi ta lause pooleli jätma ning asja üle sügavalt järele mõtlema, sest kuigi mee limpsimine oli tõesti üks kangesti meeldiv tegevus, oli ometi just parajasti enne limpsima hakkamist veel üks niisugune hetk, mis oli limpsimisest endast vaata et mõnusamgi, aga Puhh ei teadnud, kuidas seda hetke nimetatakse.“