President Alar Karis: automaksu puhul ei saa selle koostajad ise ka aru, miks seda vaja on

„On väga häiriv, et pidevalt antakse segaseid signaale,“ sõnab president Alar Karis, lisades, et maksumaksjale on elementaarne teada, kuhu ja mille jaoks raha läheb. „Automaksu puhul ei saa selle koostajad ise ka aru, miks seda vaja on.“

President Alar Karis annab Maalehele intervjuu pärast seda, kui on avanud 30. Viljandi pärimusmuusika festivali ja paar tantsuringi teinud. Ega siis elu pea vaid töine ja tõsine olema! Sestap tulebki meil kõigepealt loomulikult jutuks suur rahvamuusikapidu, enne kui vestlus tõsisemad pöörded võtab.

Kui küsija on folgil alles teist korda, siis vastaja, president Karis, on Viljandi rahvamuusikapeol olnud palju tihedam külaline.

Olete agar Viljandi folgi külastaja?

Ikka proovin siit läbi käia, kui võimalus on. Algusaastail olin Eestist ära, tegin teadust välismaal, aga ikka käin kui jõuan ja olen seda huvi ka oma lastesse süstinud.

Vahel tekib mul küsimus, et kas praegu on aeg pidutsemiseks. Eriti oli nii sõja esimestel kuudel. Süümepiinad, et meie siin oleme rõõmsad, aga Ukrainas inimesed surevad...

Vaadake, ka Ukraina ise võttis osa Eurovisioonist, valides oma laulu välja 2022. aastal Kiievis metroojaamas.

Ka seal, kus toimub sõda, on vajadus kultuuri, laulu ja tantsu järele. Sellepärast ei tohi kõik ülejäänu seisma jääda. Muidugi võib tekkida paralleel, et keegi on ju praegu kaevikus... Aga teatavasti käiakse ka kaevikus laulmas, selleks et meeleolu tõsta neil, kes kaitsevad oma maad ja rahvast. Nii et ma ei näe siin probleemi ega vastuolu. Maailm on konflikte täis. Kogu aeg kuskil on sõda, looduskatastroofid.

Ka rasketel aegadel aegadel peab rõõmu tundma.

Siit-sealt on hakatud avaldama rahuolematust Ukraina põgenike suhtes. Osa inimesi arvab, et kas nad ikka peavad saama nii palju soodustusi ning lapsed tasuta laagrisse ja Lottemaale. Mida teie arvate?

Eks see ole teatav vastutulek, aga arusaadavalt ei saa kesta igavesti.

See on kummardus ukrainlastele, et nad on sõjas ja et nad on põgenikud. Ühel hetkel peab aga elu normaliseeruma nende jaoks, kes põgenikena siia jäävad. Lootus on, et sõda jõuab sellisesse faasi, et inimesed saavad oma kodumaale tagasi minna. Ma ei usu, et see erisus väga kauaks kestma jääb.

Mu ema oli ka põgenik Teise maailmasõja ajal Saksamaal ja ma olen lugenud tema märkmeid. Põgenikuelu ongi selline, et esialgu tullakse vastu, aga ühel hetkel tuleb hakata ise hakkama saama. Ja nii ka siin.

Nad õpivad keele ära, leiavad töö – need, kes siia jäävad. Aga eesmärk on ikkagi, et nad läheksid oma kodumaale tagasi. Sest seal on vaja riik üles ehitada, kui sõda läbi on. Ja kui haritud inimesed enam koju tagasi ei tule, siis see on ka Ukraina jaoks probleem.

Te mõistate nende nurinat, kes tunnevad, et põgenike eest hoolitsetakse rohkem?

Muidugi. Riigi ülesanne on ju oma rahva eest hoolitseda, see on selge. Kõike peab vaatama tervikuna. Et meie inimesed, kes on hädas, ei jääks ilma hoolekandest, mida nad peaksid saama.

Siit jõuame perehüvitiste seaduse juurde, mis ühiskonda lõhestas. Aga kuulutasite selle seaduse ju lõpuks ikkagi välja?

Seadus sai ju ka korra tagasi saadetud, teatavad vastuolud põhiseadusega võeti sealt välja ja parandati ära. Aga nii nagu selle ja ka teiste seadustega – seadusi teeb riigikogu. Ja see, kas minule või mõnele huvigrupile üks või teine seadus meeldib või mitte, ei ole aluseks, et seda mitte vastu võtta.