JÄRELEHÜÜE | Kummaline hingeseisund tekkis, kui kuulsin Teie surmast. Käed värisevad ja hing on rahulik

Teie koduteatris on esietendus, ma jätaksin selle Teie auks ära. Aga nii palju ma Teid tunnen küll, et tean: kui oleksite elus, siis ei lubaks Te seda mingil juhul teha. Etendus on püha ja lava on elu!

Ita Ever ütles mulle 2016. aastal märtsikuus Maalehele antud intervjuu lõpus: „Muidugi, elu ei ole ainult šampanja ja roosid. Mu ema suri mu käte vahel. Ta oli 91aastane ja teatris olid siis peaproovid. Kui ta suri, siis ma nägin oma isa. Korraks nägin – hetk, ja siis taipasin, et nüüd on ema kord. Mu ema oli ka viimastel aastatel niisugune pujään. Miski ei kõlvanud. Ma ütlesin talle halvasti. Mõtlesin, et mida ta küll surres välja mõtleb. Aga ta hingas sügavalt, tõusis korraks istukile, vajus tagasi ja oli rahus läinud...“

Kummaline hingeseisund tekkis, kui kuulsin Teie surmast. Käed värisevad ja hing on rahulik. Tahaks kord analüüsida Te rollibiograafiat, kus on 1011 sissekannet. Mida kõike elu jooksul jõudsite! Peamine vist, et jaksasite neid keerulisi aegu elades inimene olla. Aga see on pikem jutt...