KÕPLAHÕIMLASED '23 | Uih, vastik! Meie kapsaid kimbutavad jäledad ussid ja arbuus on täiesti surnud

Kõplahõimlaste põllul Raplamaal kestab jätkuvalt saagikoristuse aeg. Kuigi värske toidukraamita me ei jää, on saak kokkuvõttes ikkagi kesine ning selles pole süüdi ainult põud, vaid ka meie enda liigne optimism.

Tõtt-öelda pole ma pea kuu aega jalga põllule tõstnud – küll oli puhkus ja vaja reisil käia, siis jälle külalisi võõrustada, seltskonda ja kultuurseid elamusi (loe: näiteks Barbie-filmi) nautida. Nii need nädalavahetused läksid, on ju suvi. Õnneks pole Marju ja Said puhkusest hoolimata ühtki nädalat põllutööd vahele jätnud ning kõplasid viimati käed villi (ka Hebo oli ilmselgelt midagi toredamat tegemas).

Saaki ei pea põllul sugugi tikutulega taga otsima, nii kurgid, erinevad kõrvitsad, kapsad, kartulid, porgandid kui ka peedid kasvavad jõudsalt. Paraku on neid maru vähe, näiteks nii suvikõrvitsad kui ka kurgid saab ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kui neli leibkonda tahavad süüa saada, on see ikka päris niru, isegi kui põld pole meie põhiline toiduallikas.

„Kõrvitsad hakkavad värvi võtma, mille jaoks on veidi vara. Ja tundub, et siin on suur tuul olnud, kõrvitsad on kuidagi pahupidi pühitud. Arbuusist, mis andis tohutult lootust, pole haisugi, see on põhimõtteliselt surnud. Ja siin on meie suurepärane porgandipeenar, kus on vähemalt neljas erinevas vanusejärgus porgandeid, mis on küll ühel ajal külvatud,“ räägib Marju põllul ringi vaadates.