KÕPLAHÕIMLASED '23 | SALKi asutajast kartulivõtul abi polnud. Küll aga teadis ta tähtsat infot pensioni kohta

Kõplahõimlasteks nimetas kadunud Liisi Ojamaa igasugu tüütuid aiandusentusiaste, kes vahetpidamata kusagil maad kraabivad, muld hammaste vahel krudisemas. Kuidas meist aga kõplahõimlased said, on juba keerulisem lugu.

Ühel ilusal päeval istusime Maalehe toimetuses ja saime aru, et meile aitab. Toitumine on liiga kalliks muutunud. Aeg on Balti jaama turult väljuda ja leida võimalusi, kuidas odavamalt läbi ajada.

Alguses oli Marju. Marju ütles – saagu põld. Ja põld saigi. Kuna põldu oli aga arvatavast palju enam, tuli appi võtta täiendavad jõud. Tekkisid kolleegid, tekkisid elukaaslased, tekkis laps ja Traktoristki. Nagu inimese elus ikka.

Pole päris kindel, et keegi meist päriselt aru saab, kuidas see põllupidamine täpselt käib. Või millise portsu otsa me nüüd sattunud oleme. Portsuks siis hektar põldu Raplamaal, 100 kilo seemnekartulit, veel „nipet-näpet“ (umbes 50 pakki erinevaid köögiviljaseemneid ja Marju rõdutäis väiketaimi, üht teist lisakski, mis tal ikka salaja korvi kipub juhtuma) ja ürgne tung omaenda pisikeste kätega endale söögipoolist kasvatada.

Küll on meil aga linnainimese 'audacity' (inglise k), mida 'jultumuseks' või siis 'hulljulguseks' tõlkida võib. Ja tõele au andes on meil ka Marju, kellel vähemasti taimekasvatuses magistrikraad on ja kel kogu selles karnevalis mõistuse hääle rolli mängida tuleb.

Kuidas see kõik lõpuks välja kukub, sellest saab lugeda suve jooksul Maalehes ilmuvast Kõplahõimlaste lugude seeriast.