„Ita sulgeb silmad ja lausub „Kuningas Leari“ alguse. Mul jooksevad külmavärinad üle selja.“ Meenutus Everi elust hooldekodus

Viisin möödunud sügisel Itale August Aarma pühendusega raamatu „Gunnar Aarma. Täiesti vaba meesˮ. Ital oli hea meel, ta on ... ta oli suur lugeja.

Oli ilus sügispäev, 27. september 2022. Jõuan Nõmmele Pihlakodusse kella poole kolme paiku. Ita Ever naeratab, ütleb oma erilise tämbriga: „No tere!ˮ (Niimoodi ütleb tavaliselt ka Viivi Luik, kui talle helistada).

„Sa vaata aknast välja, kui ilus siin on,“ ütleb Ita. Tema toa terrassiakna taga oli roheline nõlv, taamal mets. Nõlval kasvas lilli, aga värv? Kollased? Ühes intervjuus seitse aastat tagasi on Ita öelnud: „Kui ma oleksin lihtne ilus lill, siis üks kullerkupp.“