Olin kuueaastane. Selles vanuses on teadagi ruttu vaja jõuda mänguliste ja ajaviiteliste tegevuste juurde. Sestap peavad kohustuslikud asjad hästi kiiresti tehtud saama.
Ühel hommikul lippasin naabermajja täditütre juurde, kes on minust veidi vanem. Lootsin koos temaga midagi huvitavat ette võtta. Leidsin tema pere hommikueine toidunõusid pesemas. Tol ajal olid „kõik mugavused“ sellised: puhas vesi ämbriga kaevust tuppa, must vesi ämbriga välja, soe vesi potist puuküttega pliidi pealt, ihuhädad kuuri taga asuvasse viltu vajunud majakesse.
Toidunõude pesemist toimetati siis tavaliselt kahes kausis, millest esimeses pesti ja teises loputati. Seejärel asetati nõud nõrguma laiskliisu peale. Usinamad perenaised kuivatasid taldrikud-kruusid-lusikad-noad-kahvlid puuvillase või linase käterätiga kohe ära ning sättisid oma kohtadele kappides ja sahtlites.
Nagu öeldud, oli meiesugustel vaja kiiresti jõuda mõne huvitava tegevuse juurde. Suure pere toidunõude pesemine oli seega asjatu ajaraisk. Nii mul kohe lahendus pähe kargaski, et aega kokku hoida. Vale lausa lendas huultelt. Kuulutasin täditütrele, et miks ta raiskab aega loputamise peale. Seda pole üldse vaja, sest meie peres küll nõusid ei loputata.
See oligi vale, mis ei vanane. Loomulikult loputati meil toidunõud teises kausis pärast nende pesemist esimeses kausis. Nii olin mina isegi toiminud palju kordi. Kas sellest kiirustamisest ka kasu oli, mälus ei olegi. Valetamise paine aga saadab tänini.
