Alevid – asulad maa ja linna vahel, mis lihtsalt tekkisid

Heiki Pärdi uhiuue raamatu „Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu“ esmane mõju on ehk see, et hakkasin oma kodulinna Raplat (seda lugupidamist saab üldistada suuremale osale tänapäeva väikelinnadest) teise pilguga vaatama. Austavama pilguga.

Olen juba aastaid täheldanud, et suurte kaubakeskuste ja toidupoekettide, bensiinijaamade ja kergteede jõudmisega alevitest väikelinnadeks saanud omavalitsustes kaob kohtade omapära. Kõik muutub kuidagi ühetaoliseks. See tunne süveneb, kui vaadata, mis elu meie alevikes varem elati ja kes seal toimetasid.

Heiki Pärdi esitab mulle küsimuse: „Millises Eesti alevikus elas 20. sajandi alguses klaverihäälestaja?“

Muidugi ei nuputa ma seda välja ja ta vastab ise: Suure-Jaanis.

Raamatust selgub, et 1908. aastal oli Suure-Jaanis 127 elumaja ja umbes tuhat elanikku. Seal oli seitse talurahva kauplust, elas kaks ehitusmeistrit, viis pagarit, treial, neli lihunikku, aednik, kolm parkalit, plekksepp, kaks maalrit, kuus rätsepat, korstnapühkija, kaheksa kingseppa, neli tislerit, kaks kellasseppa, pottsepp.