Katrin Karisma kooliajast: eluaeg olen õpetajale s-tähe eest tänulik!

„Olin keskmine õpilane, põhikooli ajal tahtsin väga tubli olla, aga pärast seda läks asi niisuguseks keskmiseks. Hiljem õppisin Tallinna 21. keskkoolis,“ meenutab oma kooliaega Katrin Karisma-Krumm.

„Kõige rohkem tõmbas mind see, mis toimus väljaspool tunde: sport, muusika ja tantsimine, ilmselt oli see kalduvus mul juba siis. Kõike uut, mis tuli Järvakanti, tahtsin kohe kaasa teha – olen proovinud väga paljusid spordialasid,“ räägib ta.

„Lasksime püssi, suusatasime, võimlesime, vehklesime, mängisime lauatennist ja muidugi tegime kergejõustikku, sest meil oli staadion. Ujusime ka, sest Järvakanti tehti suur ujula. Tahtsin alati kooli minna, sest koolis oli jube lõbus. Kui olid külmapühad ja kooli minna ei tohtinud, läksime uisutama.“

Järvakandis oli eelsoojendusega 50meetrine bassein. „Seal sai küll niimoodi oldud, et hommikust õhtuni kogu aeg vees ja väljas, vees ja väljas. Sellest ajast saadik on ujumine mulle sisse jäänudki,“ räägib Karisma. „Esimene klassijuhataja oli õpetaja Vesko. Mul oli defektne s, ma ei osanud s-tähte öelda.“