MIKOMÄE MULJED | Draamafestivali ühepajatoit Tartus
Tänavusel draamafestivalil Tartus nähtud ja kogetud kontrastid süvendasid juba varem peas keerelnud mõtet, et kui laval on kabaree või kontsert (olgugi teatraalne), aga saalis istub teatripublik, siis tekib segadus.
Teatripublik ju enamasti vaatab, kuulab, ja kui tahab, plaksutab. Kabarees ja roki sugemetega kontserdil tahaks olla pisut vabam – suitsetada, juua koos etendajatega, kui selleks tuju tuleb. Aga reeglid ju ikkagi ette ei näe, et kui laval improviseeritakse ja minnakse ekstaatiliseks, siis ka mina võin seda saalis teha.
Mis siis saaks, kui võiks? See oleks põnev.
Raplast Tartu festivalile sõitsin hommikuse bussiga, sest rohkem otsebusse enam ei lähegi. Juba mitmendat korda sattus mu teekaaslaseks koolivend, Vanemuise näitleja Aivar Tommingas. Tema teekond algas hommikul Hõredalt ja ta sõitis proovi. Teevad koos Hannes Kaljujärvega „Päikesepoisse“. Aivar rääkis selle tegemise mõnust. Tuletas meelde filmi ning seda, kui ja kuidas mängisid Jüri Järvet ja Eino Baskin. Rääkis nii, et mu soov nende versiooni näha süveneb.
Draamafestivalil tegin seekord nii, et kirjutasin üles oma esmamulje kohe pärast etenduse nägemist. Valisin vaadata viis etendust. Festivali osa oli veel metaprogramm, näitused, vestlusringid pärast etendusi...
Mina vaid vaatasin.
