Naiste viinaviga on varjatum kui meestel, juuakse üksi ja salaja. Eelmisel aastal suri otseselt alkoholist tingitud haiguste tõttu pea poole rohkem naisi kui viis aastat tagasi.
Lootuse küla naised on vaiksed. Veel eile oli neid siin kokku kuus. Äsja põgenes üks õde. Siin Laitse metsas asuvas rehabilitatsioonikeskuses kutsutakse saatusekaaslasi õdedeks ja vendadeks.
„Arvan, et ta ei suutnud vaadata otsa oma elu valusatele hetkedele. Seda tuleb siin aga meil kõigil teha,“ sõnab Rita, kes palub oma õiget nime lehes mitte avaldada. Ta ütleb, et kes kord on jalga lasknud, see võetakse tagasi. Kolmandat korda aga ei tule ja sõltlane on omapäi.
Jooksu pannud õde pidas vastu kuus kuud. Miinimumaeg on 11 kuud. Programm koosneb kolmest osast: A-tase, B- ja C-tase. Iga taseme läbimiseks kulub umbes aasta.
Praeguseks on külas kokku 39 sõltlast. Naistele hakkas Lootuse küla abi pakkuma 2017. aastast.
Nulltolerants
Idüllilises metsaga ääristatud külas – rootsipunased majad, lopsakas loodus, tiigid – kõlab kong kell kuus hommikul. See on märk – aeg on üles tõusta. Pärast hommikusööki hakkavad õppetunnid. Tunnid toimuvad argipäevahommikuti kella kaheksast veerand üheteistkümneni.
Kõnepulti astub sel päeval pastor ja programmijuht Roman Lunjov. Tema on samuti sõltlane, endine.
Räägib vene keeles, küla juht Raiman Kukk tõlgib.
