Samblaga pole mõtet võidelda: raja hoopis aastaläbi kaunis samblaaed

Kui aed on varjuline ning sammal kipub hästi levima, pole mõtet sellega võidelda, vaid tasub katsetada hoopis samblaaia rajamist. Varjulisi igirohelisi samblaaedu on sajandeid rajatud Jaapanis ning nüüd on need moekaks saanud ka meie kontinendil.

Samblad on kõikides aedades isegi siis, kui tundub, et neid pole. Samblaid leiab näiteks murust, puutüvedelt, teeradadelt, kividelt. Samblaid võib tuua juba olemasolevasse aeda, kuid võib luua ka spetsiaalse samblaaia.

Üks viis sammaldele tähelepanu suunata ongi valida aiast mõni looduslikult samblarohkem koht ning aidata nende ilul paremini välja tulla lihtsalt teisi taimi järk-järgult välja rohides.

Selline laiguke ei pea olema hiiglaslik. Pigem soovitan alustuseks proovida kätt pisemal alal. Juba mõne lopsaka võilille väljatõmbamisel sammaldunud murulaigust või sammaldunud kivilt lehe- ja oksaprahi kokku kogumisel on märgata, et teie koju on kujunemas samblaaed. Sellisel viisil talitades saate kauni samblavaiba igal juhul, kuna loodus on teie eest ära teinud just sellesse paika sobivate samblaliikide valiku.

Kui käsi kindlam, saate soovi korral hakata samblaaeda laiendama ja rikastama. Muidugi on alati võimalik alustada ka puhtalt lehelt täiesti uue istutusala rajamisega, kuid siin tulevad ettevõtmise õnnestumiseks kasuks kannatlik meel ja algteadmised sammaldest.

Miks on samblaaed eriline?

Sammaldega on võimalik haljastada paikasid, kus teised taimed kasvada ei soovi. See on võrratu omadus, mille abil kaotada aiast sellist tüüpi paigad, mille kohta ütlete: „See koht on lootusetu, siin ei kasva mitte midagi.“

Samblaaed on kaunis aasta ringi, kuid eriti hästi tuleb selle ilu esile hilissügisel, kui ümbritsev taimestik on end hallidesse ja pruunidesse toonidesse mässinud. Erilisust lisab kindlasti ka tõik, et samblaaed on Eestis siiski väga vähe levinud. Võiks öelda, et suisa haruldane. Eesti uhkeim samblaaed asub praegu teadaolevalt Tartu Ülikooli Botaanikaaias. Seda hakati rajama 2012. aastal, umbes aasta tagasi hakati samblaaeda rajama ka Tallinna Botaanikaaeda.

Samblaaed on kaunis aastaringselt, kuid eriti hästi tuleb selle ilu esile hilissügisel, kui ümbritsev taimestik on end hallidesse ja pruunidesse toonidesse mässinud.

Sammaldele vajalikud kasvutingimused

Eesti enam kui 600 samblaliigi seas leidub samblaid, mis saavad hakkama kõikvõimalikes tingimustes. Omad liigid on nii maapinna, kivide kui ka puutüvede jaoks.

Samblad on pisikesed taimed, ning selleks, et muu taimestiku seas konkurentsivõimeline olla, on nad kohanenud kasvama paikades, kus tingimused teistele taimedele on ebasoodsad. Näiteks muru sees hakkab sammal kasvama seetõttu, et olud on murutaimedele kehvad.

Nagu teisedki taimed, on samblad sõltuvalt liigist kas varju- või valguselembesed, kas kuiva- või niiskuselembesed, happelisemat või aluselisemat keskkonda eelistavad. Neid kõiki ühendab aga asjaolu, et sammaldel pole juuri, nad saavad kogu eluks tarviliku vee ja toitained õhust. Seetõttu on samblad kõige ilusamad kõrge õhuniiskuse tingimustes, mil nad on kohevad ja säravates toonides. Samblad on kohastunud taluma väga pikki kuivi ja madala õhuniiskusega perioode, kuid sel ajal on nad puhkeseisundis, krimpsus ja tuhmid. Kui pole võimalust samblaaeda kuivade ja kuumade ilmadega pidevalt niisutada, aga süda ihkab koheva pehme samblavaiba järele, tasub samblaaed rajada varjulisse paika.

Milliseid sammaltaimi aeda tuua?

Sammaltaimede koduaeda toomisel tuleb liikide tundmine kasuks, aga hakkama saab ka võhikuna. Aeda tasub tuua samblaid, mis kasvavad looduses sarnastes tingimustes, nagu teil neile uues kasvupaigas pakkuda on. Siin ei ole vaja kasutada peent mõõtmistehnikat. Piisab, kui jälgite üldisi valgus- ja niiskustingimusi ning kasvupinda.

Näiteks kui kogumiskohas kasvab sammal maapinnal, tuleks ka samblaaias panna see kasvama maapinnale. Loodusest kogutud samblaid ongi kõige lihtsam kasvama panna maapinnale. Loodusest kogutud sambla kinnitamisel puutüvele või kivile võib algajal samblaaednikul selle kasvama saamine üsna tõenäoliselt ebaõnnestuda. Suuremat edu on oodata, kui tuua aeda samblane kivi või puunott ning paigutada see kogumiskohaga sarnastesse valgus- ja niiskustingimustesse. Sammalde aeda toomisel tuleb arvestada, et sellega ei tehtaks kahju Eesti loodusele. Palju ilusaid ja vastupidavaid maapinnal kasvavaid samblaid leiab tugeva inimmõjuga paikadest, näiteks liinisihid, võpsikud, teeservad.

Tallinna Botaanikaaia samblaaias kasvavatest sammaldest on suur hulk kogutud arendusaladelt, kus nad olid igal juhul hukule määratud. Vältida tuleks sammalde kogumist looduskaitsealadelt, kus endalegi teadmata võite otsa sattuda mõnele haruldasele samblale.

Mõistlik on samblaid koguda väiksemate mätastena ja hajusalt suuremalt alalt, jättes loodusesse alati rohkem alles, kui sealt ära võtate. Samblamättaid on kõige parem koguda kätega, vajadusel võib abivahendina kasutada pisikest kühvlikest.

Sammaltaimede istutamine ja hooldamine

Üldiselt napib Eesti oludes samblaaia rajamiseks veel pikaajalisi kogemusi, kuid üldisi tähelepanekuid saab välja tuua küll. Parim aeg sammalde istutamiseks on kevad ja sügis kuni lume tulekuni, mil õhus on palju niiskust. Istutada saab ka suvel, kuid kasvama minemise märgid ilmuvad ikka alles sügisel.

Sammalde istutamisel on hästi oluline pinnase ettevalmistus, et hõlbustada hilisemaid hooldustöid. Kasvupind tuleks korralikult läbi harida ja hoolikalt eemaldada sealt kõik teised taimed. Huvitava lõpptulemuse saab, kui istutuspind kujundada pinnase õgvendamise ja kuhjamise abil reljeefne. Enne sammalde istutamist võiks istutusala pealispinna 3–5 cm sügavuselt kergelt läbi kobestada, vajadusel kasta ja lasta taheneda.

Laias laastus võib samblaid istutada kolmel viisil. Sobilik meetod sõltub liigist ja istutusmaterjali hulgast, aga ka sellest, kui liigipuhast laiku soovitakse. Kõige lihtsam on asetada loodusest kogutud terviklikud samblamättad ettevalmistatud pinnasele üksteise kõrvale, kuid see meetod eeldab suurt kogust algmaterjali. Samuti ei sobi see kõikidele liikidele, nad lihtsalt hääbuvad ja surevad mõne aja pärast.

Teine võimalus on võtta samblamättast pisemad tutikesed ning istutada need hajusalt (kühvlikest kasutades) nii sügavale, et ainult värske roheline osa jääb maapinnale. Ajaga kasvavad tutikeste vahed kinni ja moodustub ühtlane samblavaip.

Kolmas viis on kõige säästlikum. Selleks tuleb võtta samblamätas või näiteks muru seest nopitud samblataimede tuustid, lõigata materjal kääridega pisikesteks tükkideks, hajusalt puistata tükid ettevalmistatud pinnasele ja tallata korralikult kinni. Senine kogemus Tallinna Botaanikaaias on näidanud, et kõige ühtlasema ja ilusama samblavaiba saab just viimast viisi kasutades, kuid selle puhul tuleb tulemust ka kõige kauem oodata (vähemalt aasta, sageli enamgi veel).

Istutusjärgne kerge tallamine tuleb kasuks ka kahe eespool nimetatud viisi puhul, sest nii saavutavad samblad niiske pinnasega parema kontakti. Kastmine ei ole ühegi meetodi puhul vajalik, kuigi see võib tulemust kiirendada.

Sammalde istutamisel on hästi oluline pinnase ettevalmistus, et hõlbustada hilisemaid hooldustöid.

Rohimine on kõige olulisem

Samblaaia peamine hooldus seisneb rohimises, sammaldele kukkunud oksaprahi kokkukogumises ning kaitses lindude eest. Mida lopsakam oli samblaaia algne taimestik, seda rohkem tuleb tegeleda ka rohimisega.

Koduaias võib piirduda suuremate taimede väljatõmbamisega. Soovi korral saab teha ka peenemat rohimistööd, kasutades pintsette. Algusaastatel on rohimist palju. Üldiselt muutub rohimisvajadus seda väiksemaks, mida tihedamaks samblavaip kasvab.

Kahjuks meelitab samblavaip linde sealt ussikesi ja putukaid otsima. Linnud võivad lühikese ajaga segi pöörata mitme aasta töö. Pahupidi pööratud samblad tuleks tagasi sättida ning leppida sellega, et mõnda aega on aia välimus pisut rikutud. Botaanikaaiad üle maailma kasutavad samblaaedade kaitseks linnuvõrke.

Samblaaias pinnast ei kobestata, samuti ei kasutata väetisi. Kastmisega on asi kahetine. Sammaldele meeldib küll uduvihm kuumal suvepäeval, kuid kastmisega alustades ei tohiks lasta neil enam läbi kuivada. Samblad on väga vastupidavad pikaajalisele läbikuivamisele, samas kunstlikus niiskustingimuste sagedasel vaheldumisel võivad nad segadusse sattuda ja hoopiski hukkuda.