Metsaomaniku kogemus: kuivendamisega ei maksa liiale minna
(1)Roheideed jäävad tavalisel aastal tavalisele inimesele võõraks, mõeldakse, mis kasu neist on. Kliimamuutused, põud ja üraskikahjud peaksid iga metsaomaniku mõtlema panema – kuidas niiskust metsas hoida?
Endises Are vallas Pärnumaal asub ajalooliselt ja looduslikult väga huvitav piirkond – Künnametsa. Viimase omapärast on säilinud vaevumärgatavad jäljed maastikul ja kaasaegsete mälestused. Kuna tegu oli kõrvalise ja liigniiske alaga, siis omal ajal olid seal metsaheinamaad.
Kunagine külapoiss Endel meenutas, kuidas ta vesisel heinamaal kevaditi hauge taga ajas. Are jõkke suubuva Saki oja ja paikkonna paljude teiste ojakeste kallastel võis selliseid üleujutatud alasid kümneid hektareid olla. Teise, Saki oja äärse põliselaniku mälestuste järgi ujunud lapsed suvel veesoone sügavamates lohkudes koos lõksu jäänud kaladega.
Las ojad looklevad
Seitsmekümne aasta jooksul on seal kolm korda maaparandust tehtud ja heinamaa asemel laiuvad suured põllud, nn väljakud. Kraavitatud on suur Tabria küla poolne metsamassiiv. Lookleva Saki oja asemel on sirgeks ja kahe meetri sügavuseks kaevatud magistraalkraav. Lumesulavesi kaob põldudelt nädalaga. Metsast veel jookseb mõnda aega vett, aga suveks kuivab seegi. Kui haug jõuabki kevadel ülesvoolu, siis asjata – kudemiseks pole võimalust.
Siinkirjutaja omab Künnametsa lõunapiiril mõnekümnehektarises metsamassiivis väikest metsatükki. Varem olid selle edelanurgas mõned kevaditi veega täitunud lohud. Ei süvenenud põhjusesse, kuna mets oli igas suunas läbitav.
Probleem tekkis 2014. aastal pärast raiet ja väljavedu pehmel ajal, kui kohati jäid maha sügavad rööpad, mis olid poole suveni vett täis. Kõrvalmetsast peale valguv vesi täitis rööpad ja segipööratud pinnas oli isegi jalgsi raskesti läbitav ning esisillaveoga Belarusile veel mitu aastat hiljemgi läbimatu.
Mitmeaastase jälgimisega selgus, et metsamassiivi selles osas liigubki pinnavesi läänest itta ja pressis tookord läbi kahe krundi oja suunas. Eriti hästi oli metsapinnasel näha lumesulavee liikumine. See asjaolu selgitab naabri metsas kuuskede jalal kuivamist ja murdumist. Seega liigvesi (eriti vihmasel 2017. aastal) sundis mõtlema kuivendamisele ja rööbaste tasandamisele. Teadlaste jutud kliima soojenemisest ja võimalikust põuast hoiatasid, et kuivendamisega mitte liialdada.
Enne uue metsa istutamist oli otstarbekas rööpad tasandada, mida sai teha vaid ekskavaatoriga. Kuna metsa ääres on enam kui meetri sügavune piirikraav, oleks olnud võimalus metsatükk põhjalikult „ära kuivendada“. Piirkonda oleks veel üks ülekuivendatud maa-ala juurde tekkinud.
Leppisime naabriga kokku, et me ei lähe liiale. Eesvooluna kasutame hoopis mõlemat krunti läbivat kunagist umbes kilomeetri pikkust metsaojakest, mis kõrvalasuva esimese väljaku tõttu oli algusosast mitusada meetrit kaotanud. Ojake suubus kunagi Saki ojja ja kohalik pere kutsus seda Sooneks. Poole meetri sügavusest säilinud ojasängist piisas.
Rööpapaari tasandamisel tekkis vesivagu, millele kogenud kopamees kaevas eraldi veesilma konnadele kudemiseks. Lisaks puhastas ta paarikümne meetri pikkuselt vana ojasängi. Erinevalt varasemast on ojakese uus algus kevadel märjas metsaosas. Kuna oja asub savikal alal, on taastatud sängiosas suvelgi meetri sügavuselt vett.
Kliima soojenemise vastu
Tõsi, niiskuse hoidmiseks metsas tuli lisaks rajada 30 cm kõrgune savivall. Metsatüki teises otsas rähases pinnases aga kuivas 1,5 m sügavune tuletõrjetiik põuasel suvel peaaegu põhjani. Sellisel aastal ei hakanud vesi ojas voolama mitte sügisel, vaid alles enne jõule esimese lume sulamisel.
Ehk aitab mõtteviisi muutumine metsade kuivendamise planeerimisel olukorda veidi leevendada.
Teisel aastal pärast ojasängi puhastamist ilmusid ojja konnad, peale rohukonna ka rohelised veekonnad. Kahepaiksed võimaldavad suuremat elurikkust toiduahela kõrgematel astmetel. Kolmandal ehk sel aastal avastaski kaetud söögilaua hallhaigur.
Tänavusel põuasel kevadel kahanes üle savitammi valguv vesi jüripäevaks nireks, kosus veidi kuulõpu paari vihmase päevaga ja lõpetas voolamise mai teisel nädalal.
Metsamehed ütlevad, et soojeneva ja üha põuasema kliima tõttu muutuvad tingimused meie regioonis harilikule kuusele äärmuslikuks, seda keskmise temperatuuri osas. Ka kooreüraski kahjustused muutuvad ulatuslikumaks. Ehk aitab mõtteviisi muutumine metsade kuivendamise planeerimisel olukorda veidi leevendada.
Järgnev on minu tõlgendus. Suurem niiskusevaru kasvuperioodil parandaks kuuse kasvutingimusi. Intensiivsem aurustumine taimestikult ja pinnaselt alandaks füüsikaseaduste põhjal kasvukoha keskmist temperatuuri, võib-olla isegi paari kraadi võrra.
See tagasihoidlik katse ei paranda oluliselt piirkonna veerežiimi – tulemuslikum on raba taastamisel kraavide sulgemine. Samal Are jõel on ülesvoolu Kõrisoo oja, mis on õnneks puutumata. Olgu sealtkandi meestel, aga ka maaomanikel mujal Eestis arukust ja arusaamist: veel reguleerimata veetasemega jõekesed ja ojad on looduse jaoks liiga suure tähtsusega, et neid näilise kasu nimel pöördumatult ära rikkuda.
Minu „metsafilosoofia“ tugineb praktilisele vajadusele, aga ka omal ajal Tartu üliõpilaste looduskaitseringist saadud ideedele. Ringi juhendaja Jaan Eilart inspireeris oma säraga üliõpilasi. Kolmandaks sambaks on võimalus saada erialast nõu ja abi Pärnumaa Metsaomanike Seltsis.
