Oma eakat ema hooldanud naine: see on nagu lapse eest hoolitsemine, vabu hetki pole!
(44)1. juulist jõustunud hooldereformi oodati pikalt, kuid sellele heidab varju mõnel juhul läbipaistmatu üldhooldusteenuse hinnatõus. Lisaks liiga madal hüvitise piirmäär mõnes omavalitsuses, mis abivajajate jaoks loodetud leevendust ei too.
Kogumispäeviku podcast’is andis uuest hooldereformist ülevaate sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Lisaks jagas kogemust Reet Jääger, kes oma 90. eluaastates ema neli aastat kodus hooldas ja seejärel talle hooldekodukoha leidis.
Riisalo sõnul on hooldereformi juures põhjust rõhutada kaht aspekti. „Üks on kindlasti maksekoormus kliendile ja tema lähedastele. Teine pool on inimeste aktiivne osalemine tööturul. Kui hooldajad on tööealised ja see [töötamise] võimalus võetakse neilt ära, siis võetakse tegelikult ka võimalus iseennast realiseerida. Võetakse ära võimalus koguda pensioni, mis paneb riski alla pensionieas toimetuleku,“ selgitas ta.
Eriti mõjutab see naisi, sest statistika näitab, et enamasti jäävad lähedast hooldama naised. „See paneb need naised, kes on pikka aega oma lähedase hooldusega seotud, väiksema sissetuleku tõttu keerulisse olukorda pensionipõlves,“ lisas minister.
Reet Jääger suutis oma ema hooldada tööelu kõrvalt, kuid pidi selleks igapäevaelu ümber korraldama. „Hetkest, kui ema meie juurde elama asus, vajas ta abi praktiliselt kõigis igapäevatoimingutes. Minu jaoks tähendas see seda, et ma sisuliselt hakkasingi elama ema ajagraafiku järgi,“ ütles ta.
Ema hooldamise ajast esimesed pool-kolmveerand aastat käis Jääger kontoritööl. Seejärel algas pandeemia ning kõik suunati kodukontorisse.
„2,5 kuni 3 aastat töötasin kodukontoris. Ühelt poolt tegi see asja lihtsamaks, teisalt jällegi keerulisemaks, sest enam mul ei olnud ka seda vaba hetke, mis muidu mõnikord kontoris kohvi juues oli,“ selgitas ta.
Jäägri sõnul peab omastehooldaja endale aru andma, et hooldamise ajakulu suureneb järk-järgult ning hooldamine on ka vaimselt kurnav.
„Tihti räägitakse, et vanainimese hooldamine on nagu lapse hooldamine, ja nii see ongi. Erinevus on, et tänapäeval võetakse lapsi praktiliselt igale poole kaasa, aga vanainimene tahab stabiilsust, rahu ja igal õhtul oma voodis magada. Nii oligi meie peres – kui tahtsime perega välja minna või kaugemale sõita, siis pidime alati otsustama, kes saab emaga koju jääda,“ kirjeldas ta.
Riisalo lisas, et hooldajate seas on tehtud uuring nende ootuste ja lootuste kohta. „Paljud lähedase hooldajad soovivad tööle minna, aga nad on ka sagedamini ise puudega. Ehk see tekib neil ajapikku. Need inimesed on sagedamini kimpus ka vaimse tervise probleemidega. Enda elu realiseerimine jääb tagaplaanile, inimene peab paljust loobuma ning oma elustandardites järeleandmisi tegema.“
Jääger kinnitas, et nende puhul tõi hooldereform rahalise võidu ning hooldekodukoha omaosalus vähenes, kuigi koha leidmine osutus üsna keerukaks.
„Uurisime võimalusi nii Pärnus kui ka Tallinnas, kuid suhtlus Pärnu linnaga oli kohati konarlik. Meile heideti ette, et me polnud ümber registreerinud ema tegelikku elukohta, kui ta meie juurde Tallinnasse kolis,“ selgitas ta.
Nimelt hinnatakse hooldusvajadust eaka kodus, kuid sageli ei osata teise omavalitsusse hooldekodu otsides sellega arvestada, elukoha muutust ei peeta vajalikuks või see lihtsalt unustatakse teiste toimingute kõrval ära.
„Kuna enne hooldereformi omavalitsuste pakutavad toetuse piirmäärad ei erinenud palju, siis ei olnud ka see faktor,“ sõnas Jääger. „Pärast hooldereformi erinevad Tallinna ja Pärnu piirmäärad aga pea 150 eurot. Sellest aspektist oleks tagasivaates võinud ema elukoha muudatuse ära teha.“
