Sel kuul kogus vaatajaid video VKG keskkonnapäevast, kus endine poliitik ja äsjane Euroopa Kontrollikoja liige Juhan Parts ütles kliimaseadusest rääkides välja, mida ta arvab rohepöördest. „Inimkonna ajaloos on hetki, kus minnakse kollegiaalselt segi,“ võiks öeldu kokku võtta.
Küllap on teisigi, kes samamoodi mõtlevad, vähe aga neid, kes seda öelda julgevad. Miks ometi, meil pole ju totalitaarne ega fundamentalistlik ühiskond?
Aga just sellepärast, et keskkonnahoidu propageeritakse kui religiooni, millesse tuleb suhtuda fanaatiliselt, ignoreerides rohepöörde kitsaskohti ja neid fakte, mis kliimakatastrofistliku ideoloogiaga ei sobi.
On ju kõigile selge, et ka meie kõigi põhiväärtuste hulka kuuluvatel demokraatial ja turumajandusel on oma varjuküljed, ja neid tunnistada – ning mis peamine, ka tegevuses arvestada – on täiesti sobilik. Miks siis rohepoliitika kontekstis ignoreerime realistlikku analüüsi? Miks on terve mõistus muutunud sõimusõnaks?
Iga ettevõtja, ka metsa- ja puidusektoris, hoolib säästlikkusest ja suuremast energiatõhususest kas või juba oma ärihuve silmas pidades. Milleks siis see tegutsemisenergia tappa mõistusevastaste ja ebarealistlike nõudmistega, mis rajanevad paraku usul rohkem kui teadmistel?
