Ääremaadel ükskõiksust otsimas
Liis Nimiku “Päikeseaeg“ on film inimesest ja loodusest ehk sellest, kuidas inimesed elavad loodusega lähestikku. Nende aega ei määra mitte hüpersuperkiire digimaailm, vaid päikesevalgus, aastaajad, päevaring.
Kuidas see küll võimalik on, küsite. Keegi ei saa ju elada väljaspool oma aega ega ühiskonda, ükskõik kuhu ka põgeneks. Filmis on aga teadupärast kõik võimalik, isegi dokumentaalfilmis. Digiajastu vidinad jäetakse lihtsalt välja. Või siis mitte, sest päris ilma arvutita ikkagi läbi ei saa. Aga peamiselt käiakse lihtsalt õues, tehakse oma tegemisi ja köetakse ahju.
Pole üht konkreetset lugu
Kohati tundub, nagu vaataks loodusfilmi, aga “Päikeseaja“ tegelasteks on siiski inimesed. Tõsi, neile ei anta nime (enne kui tiitrites), nad tulevad ja lähevad, nii nagu filmi autor oma tunde ja arusaamise järgi õigeks on pidanud. Mõned ilmuvad vaid ühe korra, teised tulevad mitu korda, ja miks nii, selle üle pole väga mõtet juurelda.
Siin räägitakse vähe, ja tegelikult saakski vist hoopis ilma sõnadeta veel paremini hakkama.
„Päikeseaeg“ on sedasorti film, kus pole vaja otsida üht konkreetset lugu. Siin räägitakse vähe, ja tegelikult saakski vist hoopis ilma sõnadeta veel paremini hakkama. Sõnad on liiga konkreetsed, justkui lõhuvad loomulikkuse.
Teinekord on sõnad jälle igati oma kohal – näiteks siis, kui ema teeb koos tütrega loodusõpetuse kodutööd ja teemaks on see, kuidas teha vahet elusal ja elutul loodusel.
Kui digi on filmist väljas, ei saa ka digifilmi teha, seegi on režissööri valik. 16 mm filmilindile võetud natuke ehk vanamoodsate piltide kaudu imbub kinosaali midagi tuttavlikku ja liigutavat. Vähemalt neile, kes on kunagi kas maal elanud, maavanavanemate juures viibinud või siis periooditi suvilas elanud.
Algul tundub, et “Päikeseaja“ kandvaks kujundiks saab tuli – puude praksumine ahjus või pliidi all, leegi vuhin tõmbes, hämaras ahju- või pliidisuust voogav tulekuma heiastumas vanamemme kortsulisel näol.
Pildid vahelduvad aeglases tempos, nii et assotsiatsioonid jõuaks tekkida, ent samas siiski piisavalt kiiresti, nõnda et igavus ei jõua juuri ajada. Visuaal toidab vaataja kujutlust, igaüks leiab piltidele oma mõtte ja tähenduse. See on nauditav viis filmi vaadata. Kohati, tõsi küll, saavad asjad isegi natuke liiga selgeks. Sedalaadi filmi puhul varitseb veel oht libastuda liigsesse ilulemisse või kitši, aga seda on üldiselt õnnestunud vältida.
Algul tundub, et “Päikeseaja“ kandvaks kujundiks saab tuli – puude praksumine ahjus või pliidi all, leegi vuhin tõmbes, hämaras ahju- või pliidisuust voogav tulekuma heiastumas vanamemme kortsulisel näol. Tuli on paljutõotav element, ent paraku ta üldistava kujundina selles filmis tööle ei hakka.
Teised meie lapsepõlvest pärit aistinguid kõditavad pildid näitavad laste suusatamist, kelgutamist, puu otsa ronimist, vana maja pööningu uurimist, looduse avastamist. Huvitav on ka, kuidas mõjub pillimängu harjutamine – kas siis pasuna puhumine või Teppo lõõtsa tõmbamine – vanas maatares, akna taga õõtsumas puude oksad.
Film on üles võetud Eesti kagu- ja edelanurgas ning Põhja-Eestis. Kuigi siin pole konkreetsed kohad ülemäära tähtsad, pigem muutub oluliseks äratundmine, et inimesed on aastatuhandeid elanud käsikäes loodusega ning mõned meist elavad ikka veel vähem või rohkem samas rütmis.
See kõik on võimalik ääremaal, suurtest keskustest eemal. Kuigi Eestis, kus piirist piirini sõitmiseks kulub kolm-neli tundi, on ääremaa üldse kahtlane mõiste. Kahjuks see olemise viis, mis oli kunagi filmi režissööri Liisi Nimiku vanaemal, ja mida Liis läks otsima kaheksa aastat tagasi, on ilmselgelt hääbuv eluviis. Selle tunnetamine panebki “Päikeseaja“ meile naha vahele pugema.
Meeldiv ja rahustav vaadata
Vaatasin filmi seansil, kus autor pärast vaatajatega kohtus. Vastates küsimustele, selgitas ta mõnd kellelegi arusaamatuks jäänud seika ja rääkis, mis on saanud inimestest, keda ta filmis. Lapsed on kaheksa aastaga suureks kasvanud, noored on loonud perekonna ning laiendanud tegevusvaldkonda, aga vanad jätnud kodu ja aia ning läinud hooldekodusse. Nii kerkis ekraanifilmi kõrvale justkui veel üks teine film.
Autor ütles muu hulgas ka, et “Päikeseaega“ tehes läksid nad otsima ükskõiksust. Üht sellist kindlat tundetooni, mis ei võta seisukohta, ei suhestu, vaid lihtsalt laseb asjadel omasoodu voolata. Nii on filmi meeldiv ja rahustav vaadata, kusjuures mingil seletamatul moel suudab see köita ka lapsi. See on režissööri enda väikese lapse peal järele proovitud.
Teisalt maksab asi võib-olla ka kätte – sest kui eesmärk on ükskõiksus, siis mis saaks olla vastuvõtt? Kuidas ükskõiksust vastu võtta? Aga ärgem mõelgem üle, filmi on tore vaadata, mis siis et kriibib mitte väga sügavalt, kuid see-eest sulnilt ja natuke kibemagusalt.
Võib-olla piisab sellestki.
Kaadrid filmist
