Järjekorras juba 19. võistlus kinnitas teadmist, et Eestis leidub alati tarku põllumehi, kes oskavad oma vilju kaitsta ja turgutada. Nende põllud olid juba kevadel lootustandvad ja tänu neile sai võistlust pidada nii nisu, odra, rukki, rapsi kui hernega.