Kooliõuduste ohver: 45 aastat ärkasin mõttega, et miks ma küll surnud ei ole. Kuni saabus abi

„45 aastat ärkasin igal hommikul mõttega, et issand, miks ma küll öösel ära ei surnud,“ räägib 51aastane Ilona Sibold.

7. klass. On vahetund. Kõik kõnnivad koridoris ringiratast nagu nõukaajal ikka. Kamp poisse vaatab mind eemalt, näen silmanurgast. Ja korraga lendab üks neist jalgadega vastu mind. Käin pikali, peaga vastu maad. Arst nendib: peapõrutus. Määrab kolm nädalat kodust režiimi.

Kiusamine oli selleks ajaks kestnud juba aastaid. Kogu aeg oli õudne hirm. Et pannakse jälle vetsu kinni. Et lõhutakse mu koolikotti ja pinalit. Rebitakse riietest.