Jaapani kontpuud on meil peetud mõneti külmaõrnaks. Mu esimene istik läkski looja karja. Noor põõsavits sai talvel külma ning lõikasin kevadel ta elusa osani tagasi. See oli viga. Tüükast hakkas mahla jooksma ja nii tema ennast päris surnuks mahlutaski…

2014. aasta sügisel Kesk-Poola Rogówi imede-arboreetumis nägin muuseas ka jaapani kontpuid. Näppasin okstelt viis vilja ja pistsin need nahka. Huvitavalt õhulised ja mahedamaitselised olid, meenutades viirpuu vilja.

Seemned Hiiumaa mulda

Seemneid ma muidugi ei söönud, need külvasin kodus maha. Kõik viis tärkasid. Hiljem istutasin need metsaaia taha serva, kus neli tükki on elus tänini. Erilisi tagasikülmumisi pole olnud ning kõrgeim on sirgunud peaaegu kahemeetriseks. Tema nüüd seal nõnda silmapaistvalt lõkendaski koos teise veidi madalamaga.

Ülejäänud kahe kontpuu värvumine võttis veidi kauem aega. Võib-olla põhjuseks see, et nemad on pisut paremas mullas. Nood lõkendajad on aga liivase jalgtee ääres, kanarbike vahel. Jaapani kontpuule ollagi sobilikum happelisepoolne muld. Ning väidetavalt avaldub mõne liigi puhul kirkam sügispuna just hapumas pinnases kasvades. Nii ehk teisiti, säärane punerdamine on ütlemata kaunis ja üldises hääbumises viivuks täitsa lohutav.

Hapumas mullas kasvades on jaapani kontpuu sügisvärvid veelgi kirkamad.

Uhked õitsejad

Jaapani kontpuid hinnatakse eeskätt aga õitsemise tõttu. Pisikeste õisikute ümber valendavad suured kandelehed on hästi silmapaistvad. Seni olen neid näinud vaid piltidelt. Võiks loota, et hästi edenevad jaapani kontpuud siin ükskord ka õitsemiseni jõuavad. Miks mitte! See lõunapäikesele avatud metsaserv tundub neile igati sobivat. Ning Poola seemneist pärinevana peavad nad küllap edaspidigi siin Hiiu saare ilmastikus vastu.