Iseenesest on samused kännukohad ju päris toredad, seal on säilinud mustikapuhmad ja kanarbikud, lisades korrastatud alale niiviisi looduslähedust. Paraku on säärases labürindis niitmine väga keerukas, ütleks lausa, et tüütu. Ilmselgelt tuleb kände vähemaks saada.

Kui lehtpuukännud aja jooksul pehastuvad võrdlemisi hästi ja nende eemaldamine on suhteliselt hõlbus, siis männikändudega on teine lugu. Need võivad püsida tugevana aastakümneid. Mõnest eriti „karjuvast“ otsustasin nüüd siiski lahti saada.

Kümmekond aastat tagasi eemaldatud puude kännud on mustikapuhmastesse kasvanud.

Kirves on sobivaim tööriist

Peent kännufreesi mul muidugi ei ole. Mootorsaega? Pinnas on aga tükati liivane ja hakka nüüd seda ketti nürima. Nii läks ikkagi käiku lihtne aus kirves.

Männikände päris välja juurima hakata oleks muidugi liiga gigantlik ülesanne. Tuli vaid maatasa raiumisega piirduda. Esmalt ajasin labidaga ümbert ära mustika-kanarbiku kõdukõrgendikud ning siis aga kirvega pihta! Välisservast sain sälgud sisse raiuda ning pealt nagu puid lõhkudes kildhaaval tükke välja lüüa. Aega- ja vaevanõudev, ent siiski üllatavalt tõhus.

Kännuasemed ilmestavad pinnast

Et üritasin raiuda ümbritsevast maapinnast veidi madalamalt, sai kännuasemed katta kerge kõdu- või liivakihiga. Nii et pärast ei taipagi enam, kus need kännutüükad täpselt olid. Need laigud taimestuvad juba esimese suvega ja edaspidi saab muruniidukiga peale minna.

Kändudest puhastatud maale saab juba järgmisel hooajal muruniidukiga peale minna.

Seda muret ei ole, et kogu metsaaed nõnda ühtlaselt siledaks murumaaks saab. Kände on seal liialt palju, mõned õige jumakad, et neid kõiki kõrvaldada jaksaks.

Eks aja jooksul jõudumööda neid vähendan veelgi, ent mustika- ja kanarbikuklumpidesse peitunud kände jääb sinna metsaaeda kindlasti veel kauaks. Päris ilma nendeta oleks sealsed vaated ehk natuke igavavõitugi.