Üha rohkem põllumehi lööb mahetootmisele käega: ,,Kui sa ikkagi ei teeni tulu, siis pead midagi muutma“
(9)Paljud tarbijad söövad väärtuslikku mahetoitu enda teadmata, sest põllumehed on sunnitud müüma oma maherukist, -liha ja -tatart tavatootena ning alla omahinna. Osa teraviljakasvatajaid on kahjumis mahetootmist seetõttu lõpetamas.
„Järgmise aasta algusest läheb mul tavatootmisse 900 hektarit mahemaad,“ teatas Võrumaa mahetalunik Janek Erik, kes on maheviljeluses pettunud. Tänavu kasvatas ta Põlgaste talus mahedalt kaera, rukist, tatart ja ristikut. Selle aasta lõpuni on tal veel mahekohustused, aga uuest aastast alustab tavatootmisega.
Erik kinnitas, et ta pole ainuke mahepoliitikas pettunu – tavatootmisse lähevad veel kümned mahepõllumehed ja tuhanded hektarid. Sest mahetootjatel on nüüd mõõt täis. „See mahemajandamine läheb aina hullemaks,“ kritiseeris Põlgaste talu peremees, sest saagid on madalamad, aga hinnad tavaviljaga samad.
„Nii kurb kui see ka pole, hinnad on tavas ja mahedas võrdsustunud. Mahetatart ei osta tänavu praktiliselt keegi, müüa saad praegu vaid tavatatrana ja hinnaga 270 eurot tonn,“ teatas Pärnumaa mahelihaveisekasvataja Andres Vaan, kes kasvatab ka maheteravilja.
Eelmisel aastal oli tavatatra hind 700 eurot, mahetatart aga sai müüa 900 euroga tonnist. Võrdsustunud on ka mahe- ja tavanisu hinnad – seda saab müüa umbes 200 eurot/tonn. Andres Vaan nentis, et ka tema firma teraviljakasvatuses on mahetootmise osakaal vähenenud.
„Me kõik peame ju oma liisingud ja laenud ära maksma, ja kui sa ikkagi ei teeni tulu oma tegevusest, siis pead midagi muutma. Aga mahedas on praegu sellised hinnad, et need tootmiskulusid ära ei kata,“ ütles ta.
Tartus EPA messil peetud mahefoorumil muretses ka PRIA osakonna juhataja Kadri Koel, et viimasel ajal on mahepinnad vähenenud. „Viimastel aastatel on mahemaade kasvu asemel paigalseis ja pigem on hirm, et see hakkab vähenema,“ teatas Koel. Lisades, et mahemaid on meil praegu 22 protsenti, samas on vaja täita Euroopa Liidu eesmärk, et Eestis oleks 25 protsenti mahemaad.
Koel tõdes, et ehkki osa inimesi lõpetab ja tegijate arv väheneb, on lootus, et pind vähehaaval siiski kasvab. Mahetootjad on koondunud pigem Lõuna-Eestisse, kõige suuremad mahepinnad on Tartumaal, Valgamaal ja Pärnumaal. Kõige suurem on mahemaade osakaal aga Hiiumaal, kus see küünib 70 protsendini.
Sööme mahedat musta leiba
Võrumaal 900 hektaril maheviljelusega aastaid tegelenud Janek Erik tõi esile, et meie tume leib vajab rukkijahu, aga maherukist ei osta keegi. Nii müüs ta tänavu oma maherukki tavaviljana Tartu Millile. Ta lisas, et see maherukis jõuab nüüd leivana eestimaalaste lauale, aga tuleb tavatootena, sest inimesed ei jõuakski poest osta kallimat mahetoodet.
„Soome riik hoolib väga oma põllumeestest. Soomlased pigem ostavad oma tootjalt kallilt ära maherukki kui Eestist odavamalt,“ tõi näiteid Erik. Üle 200 tonni maherukist müüs ta tavarukki hinnaga 155 eurot tonn. Talumees lisas, et tänavu müüb ta tavaviljana maha ka oma mahetatra, mis kasvab 123 hektaril. Miks nii?
„Mahetatra kasvatamise tingimused on juba õudus kuubis,“ kritiseeris Võrumaa mahekasvataja. Nimelt peavad mahetootjad tegema oma tatrast eelproovid, ootama mitu kuud vastust; nad peavad oma vilja kuivatama kuivemaks kui tavataral; koormad saadetakse kuhugi Euroopasse, näiteks Itaaliasse, ja kui tee peal niiskus tõuseb, saadab tehas koorma tagasi. Ka tehases tehakse proovid, ning kui need nõuetele ei vasta, on tagajärjeks lepingu rikkumised ja talumees maksab kahjud kinni.
„Ma ei võta selliseid riske, müün selle tatra parem tavaviljana maha ja saan raha ka kiiremini kätte,“ teatas Janek Erik.
Veisekasvatajad mahedaks ei kipu
Tänavune aasta põllumees ja mahetootja Airi Külvet Jõgevamaalt tõi esile, et paljud mahedalt tegutsevad lihaveisekasvatajad ei soovi oma mahetootmist ametlikult registreerida.
„50% lihaveisekasvatajatest on juba mahedad, aga palju on ka neid, kes järgivad mahenõudeid, toimetavad mahedalt, aga lihtsalt ei taha seda bürokraatiat, mis kaasneb mahenõuetega,“ rääkis Airi Külvet. Lisades, et hinnanguliselt võiks selliseid vormistamata mahedaid lihaveisekasvatajaid olla juba kolmandik tavatootjatest.
Andres Vaani hinnangul ei soovi mahetootjaks hakata eelkõige väiksemad tootjad, kuna toetuste süsteem koos kaasnevate nõuetega on päris keeruliseks muutunud. „Inimesi heidutabki see paberimajandus, nad ei jaksa bürokraatiaga tegeleda,“ rääkis Vaan.
Külvet nentis, et kogu mahetootjate kontrollsüsteem on üles ehitatud karistusmeetmetena suunaga toetuse vähendamisele ja põhineb paberimajanduse kontrollimisel. See, kas mahetootja rakendab mulda parendavaid ja elurikkust suurendavaid põlluharimisviise, kasutab komposti või muid orgaanilisi väetisi, pole aga kellegi asi ega kontrollsüsteemis oluline.
„Selline süsteem juba uusi mahetootjaid juurde ei meelita. Inimesed, kes hoolivad keskkonnast on lihtsalt nn metsikud mahedad, aga siis jälle selline mahetoode ei jõua ka lettidel mahetootena tarbijateni,“ nentis Airi Külvet.
Jõgevamaa lihaveisekasvataja tõi esile, et MTÜ Liivimaa Lihaveis võtab ühena vähestest vastu vaid tunnustatud maheliha. Samas suur osa Eesti maheliha jõuab läbi lihatööstuste tarbijani tavatootena. Airi Külvet märkis, et väga suur osa Eesti maheloomadest jõuab Poola ja Türgi tarbijateni omamata mahemärgist, kuna nende vahendajate jaoks pole mahetootmine oluline.
Maheusku aitab hoida oma veski
„Meie oleme tänavu oma mahetootmist suurendanud umbes 40 hektari võrra,“ teatas aga Raismikuoja talu peremees Märtin Rõõmusaar Järvamaalt. Ta tegeleb nii tava- kui mahetootmisega ja töötleb oma vilja talle kuuluvas Koksvere veskis. Rõõmussaar selgitas, et pindala laienemine sõltub eelkõige sellest, kui palju saab juurde sobivaid rendimaid.
Samas rõhutas, et temal aitab mahetootmisega jätkata eelkõige see, et saab mahevilja töödelda oma veskis. Ja nõudmine mahejahude, -mannade järele üha kasvab.
„Mina ei saa ennast teistega võrrelda, sest minul on see olukord veski tõttu natuke teine. Meie väärindame oma mahevilja saagi ise oma veskis ja jääb veel puudu ka,“ rääkis Koksvere veski omanik. Nõnda ostab mees teistelt talumeestelt juurde nii mahenisu kui -rukist.
„Väga palju on mahetootmisele kaasa aidanud riiklik toetus, mida lasteaiad ja koolid saavad mahetooraine kasutamise pealt,“ tunnustas Märtin Rõõmusaar, kes turustab suure osa mahejahudest, -mannadest, -kruupidest lasteaedadele ja koolidele üle Eesti.
Praegu makstakse mahetoetust püsirohumaadele 25–35 eurot/ha ja maheteraviljakasvatajatele 132–182 eurot/ha, lisaks on mitmed erisused. Põllumehed saavad endale võtta uusi kohustusi keskkonna ees, saades siis veidi toetusi juurde, aga tänavune seis on näidanud, et teraviljakasvatajaid see suurt ei aita.
Nii ongi põllumeeste soov, et riik toetaks maheteraviljakasvatajaid kas läbi suuremate toetuste või doteerides mahevilja kokkuostu. Vastasel juhul jäävad selles sektoris mahetootmises alles loomapidajad ja väiksemad maaomanikud, suuremad maaharijad aga liiguvad tavatootmisse.
„Riik peab panema oma õla tugevamalt alla, kui tahab, et mahetootmine laieneks,“ tõi esile mahetootmisest lahkuv Võrumaa talupidaja Janek Erik.
