Täna on kadripäev! Vanad eestlased pidasid seda naiste pühaks ja talve alguse tähiseks

Kadripäeva on läbi sajandite eelkõige seostatud karjaõnnega, sest olulisel kohal oli kõik karjaga seonduv. Kuna teadaolevalt oli kari peamiselt naiste hoole all, siis nimetatakse kadripäev just naiste pühaks. Mida selle päevaga pühitsetakse ning kas vanad kombed on säilinud ka tänapäeva laste hulgas?

Eesti Rahvakalendris tähistab see päev ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg, kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. Laulud ja kogu kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga, samuti õnnistamissõnad ja manamised, mida kadrid pererahvale lausuvad. Kui kunagi palusid kadrid andideks rohkem villa, riiet ja näputööks vajalikku, siis nüüd on peamiseks saagiks kommid ja muud maiustused.

Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingede taassaabumisega. Tulevad nad ju laulusõnutsi „pikka pilliroogu mööda“ taevast või kaugelt meie juurde. Ülo Tedre arvates oli algselt tegemist koguni tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka.

17. sajandi käsikirjades viidatakse kadripäevale kui lammaste patrooni Katariina austamise ja teenimise päevale. Püha Katariina on üks ristiusu tuntumaid pühakuid, keda on austatud nii naiste kui ka kariloomade kaitsjana. Tema auks on pühitsetud palju kirikuid ja nunnakloostreid üle Euroopa. Eestis on tema järgi nimetatud terve Kadrina kihelkond ning muidugi on tänini populaarne kadripäev oma kadrisanditamise kombe pärast.

Kaunid maskeeringud

Kadrisandid olid algselt eranditult vaid tüdrukud, kes käisid maskeeritult perest peresse. Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidid, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, 20. sajandil ilustatud rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori.

Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine. Tänapäeva põlvkond on saanud rohkelt mõjutusi Halloweenist, mil minnakse majapidamise ukse taha ja küsitakse ande, ilma laule ja tantse esitamata.

Põhja-Tartumaal aga oli kadripäev veel 20. sajandi alguses määgimise päev, sest sel päeval käidi teises peres sel päeval ukse taga määgimas. Lisaks oli keelatud lammaste pügamine, lõnga ketramine ja kudumine, söödi ka lammaste seltsis laudas rituaalset kadripäeva putru.

Neile peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi veel 20. sajandi alguses sajatusi ja seda naljalt ei soovitud - polnud ju põhjust lasta oma karjale ja perele õnnetust soovida. 20. sajandil on pahased kadrid maja ukse ette tassinud puuvirna, kivihunniku, viinud karistuseks vankri või adra katusele, toppinud korstna kinni, lasknud loomad laudast välja jne.