Et südamed sünniksid uuesti... Jõgeval mängisid noored Artur Alliksaare luulet
(1)Betti Alverile pühendatud XXXI luulepäevadel „Tähetund“ loeti Jõgeval seekord Artur Allikaare luulet. Lugejateks 7.–12. klassi noored. Üle Eesti oli kokku tulnud 18 kooliteatri truppi.
Vaid mõni päev varem oli kirjanik ja semiootik Valdur Mikita ETV2 „Kultuuristuudios“ sõnastanud kirjandusteadlasest saatejuhile Maarja Vainole kultuuri põhiparadoksi: „ Me peame lakkamatult muutuma, jäädes samal ajal iseendaks.“
Kuna vaatasin saadet vahetult enne Jõgeva festivalile sõitmist, püsis see mõte kaks päeva luuleetendusi jälgides kuklas. Kuna mõlemad – nii Mikita kui ka Vaino – olid žürii liikmed ja selle festivali vaatajad kuulajad, siis ehk seda enam otsis mõte vastust, kuidas on võimalik paigalseisu ühendada edasi liikumisega.
Mingil moel annab Lianne Saage-Vahuri alustatud ja korraldatud festival selle mõistmiseks oma võtme. Kolmekümne ühe aasta jooksul on ajast aega vahetunud luulet mänguliselt esitavad lapsed. Kindlasti on muutunud ettekantavate lühikeste (15 minutit) lavastuste vormiline nägu. Alles on samas hoitud luule esteetika, filosoofiline, mänguline ja keeleline mõjukus. Alles on austusavaldus me suurele luuletajale Betti Alverile. Alles on kõik see, mille kaotamisega argimaailm praegu maadleb.
Valu…
Tänavuste luulepäevade moto oli „Et südamed sünniksid uuesti…“. Näiteks mina noppisin festivalil esitatud Alliksaare luulest mitmes kavas kõlanud mõtte: „Ära tee lapsele oma hinges haiget.“ Mõte läheb sinna, kui palju me seda ikkagi teeme oma elu jooksul ja kui raske on neid haiget tegemise haavu lappida. Aga nagu ütles Artur Alliksaar: „Taas taganeb, sind lämmatanud valu.“
Alliksaare luule on apokalüptiline, mänguline ja filosoofiline. Üsna paljudest luulekavadest käis minu jaoks, erineval moel muidugi, läbi tänapäev. Üks saab juhiks ja kamandab, siis allutakse. Ühel hetkel enam alluda ei soovita ja tekivadki segadused. Minnakse rütmist välja, minnakse katki, otsitakse uut juhti, otsitakse jumalat...
… ja raamid
Näiteks Jõgeva koolitetri Liblikapüüdja 7.–9. klasside trupi mängitud lavastus „Õnnelik, kes oskas lennata“, kus rekvisiitideks eri suuruse raamid. Raamid andsid meile kujundlikult mõista, et mõistlik on mõelda raamist välja. Mõistlik on piire laiendada ja ka piire õgvendada. Raamide kujundi abil võis mõelda maailmapildi sisse minekust, süvenemise vajadusest. Luule sisse pugemine oli see ka üsna selgelt.
Eespool räägitud muutuste juurde tagasi tulles tasub märkida, et luulepäevad olid seekord uues mängupaigas – Jõgeva Kaunite Kunstide Kodus. Luulefestival justkui avas selle maja kultuurisündmuste rea.