„Näiteks väga tuntud krõpsude ja energiajoogi kohalikud maaletoojad tahtsid alguses oma „parim enne“ tähtajale läheneva kauba soodsalt tarbimisse anda, aga siis keelati see peakontori poolt ära. Tuntud brändid kardavad näidata, et nende kaup võib seisma jääda ja mainehoidmise ettekäändel see enne hävitatakse kui antakse inimestele. Reaalselt on „parim enne“ kaubad tihti aastaid peale tähtaega täiesti ohutud ja söögikõlblikud,“ tõi ta välja.

Oliver Sebastian Lamp tõi veel näiteks, et kõigile teada maiusetootja viskab oma ülejäägid prügikasti, kuigi näiteks šokolaadi maitse ja kvaliteediomadused säilivad kõrge suhkru ja kakaosisalduse tõttu isegi paar aastat peale „parim enne“ tähtaega. „Samal ajal on šokolaad loodusele üks ressursimahukamaid toiduaineid, mille ühe kilo tootmiseks kulub 17 000 liitrit vett. Juba seepärast peaks toidu maksimaalne kasutamine olema tootjate sotsiaalne vastutus,“ lisas ta.

Kaupmehe sõnutsi on inimeste huvi ja vajadus soodsama „parim enne“ toidu vastu väga suur – nende poodi jõudnud tooted ostetakse tavaliselt paari päevaga ära ja aasta jooksul pole nad ise ühtegi kaupa ära viskama pidanud.

„Osaliselt toetab toiduraiskamist ka riik. Kui kohalik õlletehas pakkus meile oma „parim enne“ tähtajale lähenevat toodangut, siis jäi kaup pooleli, sest tuli välja, et firmale on aktsiisiarvestuse tõttu soodsamalt realiseerimine kahjulikum kui lihtsalt hävitamine. Väidetavalt pidi Maksuameti töötaja kõrval seisma ja vaatama, et täiesti hea virre ikka kindlasti maha kallatakse,“ lisas Lamp.

Tema sõnul võiks Eestis sarnaselt Prantsusmaale kehtida seadus, mis piirab poodidel toidu põhjuseta hävitamist. „Ilma riigi sekkumiseta jätkub Eestis olukord, mille puhul toit enne hävitatakse kui antakse tasuta või soodsalt inimestele,“ lisas Lamp.

Eestis raisatakse aastas hinnanguliselt 164 miljoni euro väärtuses 167 000 tonni toitu ehk 127 kilo iga inimese kohta.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena